Projektid
UNESCO ühendkoolide võrgustiku Läänemere projekt 2022/23 õppeaastal
Projektiga seotud tegevusi planeerisid ja viisid läbi Rohelise kooli keskkonnatöörühma liikmed.
Keskendusime oma töös kolmele kestliku arengu eesmärgile:
KAE15 Elurikkus ja maismaaökosüsteemid
KAE 14 Ookeanid ja mereressursid
KAE 12 Säästev tootmine ja tarbimine
Tegevused 2022/23 õppeaastal:
- Tähistasime kahte ÜRO rahvusvahelist päeva: Maailmakoristuspäev ja Rahvusvaheline
veepäev. - Tegime õpilastega Keila jõe elustiku vaatlusi septembris ja mais.
- Maailmakoristuspäev – tegime kogu kooliperega prügist puhtaks kooli ümbruse ja Keila jõe koolipoolse kaldariba 1 km ulatuses.
- Rahvusvaheline veepäev – vee teema oli läbivalt erinevates ainetundides. Toimus ülekooliline vee teemaline küsitlus tarbimisharjumuste teada saamiseks. Gümnasistidele toimus veeteemaline Keskkonnakonverents, kus õpilased kuulasid Keskkonnaameti spetsialistide ettekandeid.
- Toimus gümnasistide väitlus teemal “ Pudeli või kraanivesi?”
- Korraldasime ümbruskonna erinevate kaevude vee degusteerimise, kus võitis kooli kraanivesi.
- Propageerisime kraanivee joomist ja panime koolimajas olevate joogikraanide juurde õpilaste tehtud plakatid.
- Õpilased käisid Kohila KHK poolt loodud avastusrajal “ Puhta vee jälgedes”
- Keila jõe vaatlused – koostöös Keskkonnaameti spetsialistide Marika Männil ja Reet Kristian ja loodusainete õpetajatega said kõik kooli 5. ja 8. klasside õpilased, kelle õppekavas on loodusõpetuses teema Jõgi ja bioloogias teema Selgrootud, osaleda vee –elustiku uurimises ja liikide määramises. Keila jõest leitud ja määratud liigid panime ka PlutoF keskkonda. Määratud liikide abil saime teada seda, et Keila jõe vee seisund Kohilas on hea, sest siin elavad valdavalt liigid, kes elavad puhtas vees ja mõned liigid, kes taluvad mõõdukat stressi.
- Osalesime rahvusvahelises Läänemere veebiviktoriinis.
Kohila Gümnaasiumi Rohelise Kooli tegevuste kokkuvõte 2022/23 õppeaastal
Keskkonnatöörüma kuulusid 2022/23 õ.a.
Janika Volga – juhtkonna liige
Edith Maasik – õpetaja
Triinu Tõrv – õpetaja
Maimu Torn-Kallion – õpetaja
Veronica Kosenkranius – õpetaja
Irene Volk – Kohila KHK juhataja
Meeli Jänes – õpetaja
Laura Mäekuusk – õpilane
Kärtel Leppänen – õpilane
Karolin Ventsel – õpilane
Laura Lisett Tammverk – õpilane
Maili Kivik – õpilane
Fiona Toater- õpilane
Sügisel valisime Rohelise Kooli keskkonnatöörühmaga 4 teemat, millele oma tegevuste planeerimisel ja läbiviimisel keskendusime.
Jäätmed – 07.10 osalesime töörühma liikmete ja koolisöökla juhatajaga konverentsil “Keskkonnasõbralik koolitoit= tervislik koolitoit” Tartu Loodusmajas.
Oktoobris tegid õpilased informaatika tundides toiduraiskamist vähendama kutsuvaid plakateid, millest parimad panime töörühma liikmetega kooli sööklasse.
19.-26.11 võtsime kogu kooliga osa üleeuroopalisest jäätmetekke vähendamise nädalast. Õpilased said kududa kangastelgedega kaltsuvaipa ja õppisid vaibamaterjali ette valmistama.
19.-26.11 tegid õpilased kunstnik Paul Rodgersi juhendamisel kunstiinstallatsiooni tekstiilijäätmetest.
Jõulueelsel klasside kaunistamisel kasutasime taaskasutatavaid materjale.
Detsembris toimus Kohila KHK-s vanadest kalendritest, ajalehtedest ja tapeetidest kinkekottide, kaartide ja ümbrike valmistamise töötuba koolipere liikmetele.
Prügi- 12.-16.09 osalesime kogu kooliga Maailmakoristuspäeval.
18.10 osales kooli meeskond praktiliste loovtööde võistlusel “Prügiretseptid 2022” Tallinna Tehnikaülikoolis
23-29.01 osalesime kogu kooliga Digikoristusnädalal.
Vesi – 20.-24.03 korraldasime Vee nädala ja tähistasime Rahvusvahelist vee päeva.
Detsembris osalesid õpilased rahvusvahelisel Läänemere veebiviktoriinil.
Elurikkus– 24.-25.10 osalesid Rohelise kooli töörühma õpetajad Keskkonnahariduse konverentsil “ Elurikkus on lähedal”.
UNESCO Läänemere projekti raames tegime õpilastega septembris ja mais Keila jõe vaatlusi, kus määrasime taimi ja loomi ning arutasime teemal, miks elurikkust on vaja.
Töörühma õpetajad osalesid ühendkoolide Harrastusteaduse kursusel.
6.klasside õpilased rajasid loodusõpetuse tundides kooli õue kompostikasti ja uurisid mulla teket ja mulla elustikku.
Märts-mai osalesid kooli õpilased projektis „ Tere, kevad! 2023“
- juunil osalesid töörühma liikmed ja osad õpilased loodusainete tundides Rohekooli konverentsil veebi vahendusel.
Paremini õnnestunud üritused:
Maailmakoristuspäev – tegime kogu kooliperega prügist puhtaks kooli ümbruse ja Keila jõe koolipoolse kaldariba 1km ulatuses.
Üleeuroopaline jäätmetekke vähendamise nädal– kõikide klasside õpilased, kes soovisid, said osa võtta ühisest kaltsuvaiba kudumisest.
Keskkonnaameti spetsialist Marika Männil viis läbi mitu programmi“ Jäätmetekke vähendamine“ I-III astme õpilastele.
Tekstiilijäätmeid õppisime kasutama kunstis läbi suure kunstiinstallatsiooni loomise kooli fuajeesse.
Koolitoidu raiskamise vähendamine – peale 8. kl õpilaste poolt loodud toiduraiskamise vähendamisele suunavate plakatite panekut kooli sööklasse, vähenes mingil määral toidujäätmete teke, mis varem tekkis liigse toidu tõstmisest taldrikule mida hiljem ära ei söödud.
Veenädal– Vee teemalisi üritusi oli tervele kooliperele, Õpilaste teadlikkus puhtast veest, selle tähtsusest ja keskkonnateadlikust kasutamisest kasvas. Algklassi õpilased said mängida loodusõpetuse tundides veeringkäigu mängu ja arutada kuidas veepiisake rändab, 5.-6. klassidele toimusid Keskkonnaameti spetsialisti Marika Männil loengud“ Mina ja vee tarbimine“ 7. klassid käisid Kohila KHK poolt koostatud avastusrajal “Puhta vee jälgedes“ 8. klassid läbisid programmi „ Joogivee kvaliteet ja põhjaveed kaitse karstialal“ 9. klassid koostasid esitlused ja tegid ettekanded Läänemere keskkonnaprobleemide kohta. Rahvusvahelisel vee päeval toimus ülekooliline veeküsitlus ja ja gümnasistidele toimus Keskkonnakonverents, kraanivee degusteerimine ja väitlus“ Pudeli või kraanivesi?“ Kõikidel klassidel oli võimalus külastada Kohila KHK-s rändnäitust „Soome laht“
Keila jõe vaatlused seoses UNESCO ühendkoolide Läänemere projektiga- koostöös Keskkonnaameti spetsialistide Marika Männil ja Reet Kristian ja loodusainete õpetajatega said kõik kooli 5. ja 8. klasside õpilased, kelle õppekavas on loodusõpetuses teema Jõgi ja bioloogias teema Selgrootud, osaleda vee –elustiku uurimises ja liikide määramises. Keila jõest leitud ja määratud liigid paneme ka PlutoF keskkonda. Määratud liikide abil saime teada seda, et Keila jõe vee seisund Kohilas on hea, sest siin elavad valdavalt liigid, kes elavad puhtas vees ja mõned liigid, kes taluvad mõõdukat stressi.
Erasmus+ reis Belgiasse
Erasmus+ projekti raames käisid Kethe Marleen Tölp, Markos Parve, Mikk Jõgisoo ja Kadri-Maarja Peep koos õpetaja Kaupo Ojaga 18.-24. märtsil Belgias.
Reis algas 18. märtsi õhtul, kui saime kokku lennujaamas, kust lendasime otse Brüsselisse. Lendamine oli niivõrd põnev ja seal oli väga ilus vaade, millest tegime kõik palju pilte. Kohale jõudnud, liikusime rongiga Leuvene’i, kus istusime ümber teise rongi, millega sõitsime Liege’sse. Rongijaamas olid meil vastas kaks õpetajat ja üks pere. Mikk ja Markos läksid kaasa ühe õpetajaga, Kadri teise õpetaja ning mina (Kethe Marleen) perega.
Esmaspäeval läksime 8.30 kooli, kus toimus koosviibimine, mille jooksul õppisime üksteist paremini tundma erinevate tähelepanumängude abil. Edasi oli paus, kus meile näidati kooli. Enne seda oli küll suur segadus, sest keegi ei selgitanud midagi, aga hiljem sujus asi juba paremini. Peale pausi toimusid esitlused, kus iga riik tutvustas lühidalt oma maad ja kooli. Esitlused tehtud viidi meid Liege’i tuurile. Meile näidati erinevaid tähtsaid hooneid ning räägiti neist lühidalt. Uuem kogemus oli meile see, et treppe oli palju pikki trepp nende ääres olid eramajad. Arutasime veel omavahel, kuidas nad omale mööblit koju saavad viia.
Teisipäev algas rongijaamas, kust asusime kõik teele Maastrichti, mis asub Hollandis. Maastrichtis käisime algul ringi kõik koos. Me jalutasime ringi nii, et üks Belgia õpetaja rääkis, mis miski on. Seal oli palju huvitavat: näiteks paljudes kohtades olid vees näha jalgrattaid, mis on ilmselt Hollandis tavaline, sest jalgratastega sõidavad väga paljud.
Hiljem, kui ring tehtud, oli paar tundi vaba aega, mille käigus mina ja Markos käisime algul söömas paari teisest riigist õpilasega ning Mikk ja Kadri käisid söömas koos õpetajaga. Hiljem põikasime vaba aja veetmiseks sisse peaaegu igasse poodi, mis olid tänava ääres, mida mööda sai rongijaama. Kui mina ja Markos olime rongijaama jõudnud, olid osad teistest riikidest õpilased ka kohal ning proovisid mängida klaverit, mis asus rongijaamas sees. Ka mina proovisin mängida Kariibimere piraatide tunnuslugu ja see läks teistele nii peale, et nad hakkasid ka proovima. Kui kõik olid lõpuks kohal, oli aeg minna rongile ning kui olime tagasi Liege’s, läksid enamus meist oma kodudesse.
Kolmapäev algas 8.30 koolis, kus me kõik kokku saime. Läksime kõik õpetajate söögisaali ja hakkasime tegema erinevaid asju. Mina, Mikk, Kadri ja osad teised veel istutasime erinevaid seemneid. Pärast seda pidime õue minema ning seal rohima. Markos ja teised tegid käsitööd ning meisterdasid erinevatest asjadest midagi ägedat. Lõunal sai kool läbi ning oli vaba pärastlõuna, mille käigus osad koju ning osad linna peale läksid. Mina ja Markos läksime teistega koos linna. Algul oli tohutu seadus, sest pidime osade võõrustajaid ootama, kes olid tunnis. Lõpuks olid kõik koos ning me läksime kesklinna sööma. Peale söömist läksin mina pere juurde ja Markos teistega koos vanasse mahajäetud majja pildistama ja aega veetma.
Neljapäev algas hommikul koolis, kus me taas kõik kogunesime. Kui kõik kohal olid, läksime bussi ja sõitsime linnast välja eelajaloomuusiumi. Algul oli aega ja saime saalis paari väljapanekut vaadata, siis jagati meid kahte rühma: need, kes oskavad prantsuse keelt ja need, kes oskavad inglise keelt. Seega olid ühes rühmas belglased ja hispaanlased ning teises grupis eestlased, portugallased ja sakslased. Meie rühm liikus esialgu sees ning meile näidati erinevaid vanu esemeid ja kive. Kui need vaadatud said, liikusime ka meie õue. Saime endale kiivrid ja kui teine rühm välja oli tulnud läksime koos oma grupiga kaevandusse. Nägime kaevanduses nahkhiiri, stalagmiite ja stalaktiite. Meile räägiti ka kuidas see kõik seal tekkis. Seal käidud käisime vaatamas vana talumaja, kus me natuke istusime ja aega veetsime.
Peale seda läksime ühte majakesse, kus meile õpetati kuidas kivist nuge teha. See oli algul rasse, sest tuli leida õige koht, et saada piisavalt hea nuga. Edasi oli söögipaus, kus igaüks sõi kodust kaasa antud toite, meie muidugi ostsime sealt veel friikaid ka. Pausi ajal osad meist mängisid kaarte. See oli omamoodi kogemus, sest olime eri rahvustest, kahjuks sai paus liiga ruttu otsa ja viimaks võitjat ei selgunud. Peale söömist läks meie grupp teise majakesse ning seal juba õpetati kuidas teha tuld. Algul oli raskusi sellega, kuidas on õige puhuda ja hoida neid asju, kuid hiljem saime kõik hakkama.
Reede algas koolis, kus kogunesime, et minna avastama Belgia kõige kõrgemat tippu ja käia rabamatkal. Enne minekut läksime ja võtsime osadele kummikud ning siis sõitsime kohta, kus ootasid meid juba kaks giidi. Meid jaotati uuesti gruppidesse. Läksime rabateele jalutama. Meie giid oli hästi tore: ta rääkis meile palju lugusi näiteks, et rabas need, mis meie jaoks on Pokud on nende juttudes surnud inimeste juuksed. Peale matka oli meil söögipaus ning osa meist kasutas võimalust pildistada linde ja hiiri. Paus läbi, läksime oma rühmaga vaatama näitust ning vaatasime lühifilmi, mis oli kahjuks saksa keeles ning me ei saanud midagi aru. Sellega lõppes meie päev seal. Tagasiteel tegime ka väikese peatuse, et vaadata nende kõrgeimat tippu, mis polnud eriline vaatepilt. Kooli jõudnud, oli meil vaba aeg ning läksime linna peale. Enamus läks veel viimaseid oste tegema, et oma peredele midagi tuua. Kell seitse saime taas koolis kokku ja pidasime koos ühe ilusa õhtu, kus sai süüa ja niisama vestelda. Päris kurb oli sealt ära minna.
Laupäeva hommikul viidi meid rongijaama, sest oli aeg liikuda tagasi Eestisse. Jätsime peredega hüvasti ning asusime rongiga teele Brüsseli lennujaama. Lend oli vahepeatusega Varssavis, kuhu lendasime kaks tundi. Varssavist toimus juba lend Tallinna, kuhu jõudsime Eesti aja järgi natuke enne kuute. Lennujaamas ootasid meid juba meie pered.
Reis oli meile kõigile väga kogemusterohke ja ka lõbus. Me tahaks sinna väga tagasi ning igatseme sealseid inimesi. See kõik seal sai nii omaks ja sealsetest vahvlitest ei saa rääkidagi.
Tekst: Kethe Marleen Tölp.
Fotod: Kaupo Oja
100 pesakasti väikelindudele
Kohila Gümnaasiumi 1. klasside õpilased ja lapsevanemad meisterdasid Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul 100 pesakasti väikelindudele. 9. märtsil anti pesakastid pidulikult üle Kohila valla allasutustele. Vallavanem Heiki Hepner kiitis ettevõtlikke õpilasi, lapsevanemaid ja õpetajaid, kes selle projekti ellu viisid. Lisaks mainis ta, et Kohila valla ajaloos pole kunagi varem korraga nii suures koguses uusi elukohti loodud. Suur aitäh selle vahva algatuse eest, Kohila Gümnaasiumi 1.a klassijuhataja Anu Rand! Ja loomulikult suured tänusõnad kõigile peredele, kes pesakaste meisterdasid.
Pildigaleriid pidulikust pesakastide üleandmisest vaata siit.
Erasmus+ projekti raames Plastrex Europe OÜ külastus
31. jaanuaril toimus Erasmus+ projektiga seotud õpilaste ja õpetajate õppekäik Mäosse, eesmärgiga külastada Plastrex Europe OÜ tehast. Sooviks oli teada saada, millisel viisil taaskasutatakse meil Eestis plastpakendeid.
Ettevõttes näidati uudistajatele, kuidas tehas sorteerib ja töötleb kodumajapidamises tekkivat segaolmeplastikpakendit. Ja seda kogu tootmisprotsessi ulatuses algusest lõpuni. Meeldiv oli tõdeda, et meie igapäevastest olmejäätmetest on võimalik toota tõeliselt innovaatilist ja ilmastikukindlat ehitusmaterjali, mis peab vastu aastaid ning leiab kasutust väga erinevate toodete näol.
Pärast ettevõtte külastust ning muljete vahetamist peeti õpilaste ja õpetajatega koos nõu tegevuskava osas, kuidas võtta sel kevadel vastu Erasmus+ projekti koostööpartnereid välismaalt.
Tekst: Veronica Kosenkranius
Kaupo Oja fotod
Mikk Jõgisoo fotod
Erasmus+ reis Saksamaale
15.-22.oktoobrini viibisid Kohila Gümnaasiumi 11.A klassi tüdrukud Alina Aronia, Kristelle
Hermann, Maris Mäesalu, Birgit Visnap ja õpetaja Tatjana Kõuts Erasmus+ rahvusvahelise
projekti “Igapäevane keskkonnaõpe rohelisema tuleviku nimel” raames Saksamaal, Bonni
linnas. Saksamaal oldi nädal aega koos Hispaania, Belgia ja Portugali õpilaste ja
õpetajatega.
Vahva reis algas kell 5.00, mil saime kõik Tallinna Lennujaamas kokku, et siis üheskoos
minna 7.00 väljuva lennuki peale. Lendasime kaks tundi, kuni jõudsime Müncheni
lennujaama, kus toimus ümberistumine, et edasi lennata meie sihtpunkti – Bonni.
Lennujaamas ootasid meid meie pered, kelle juures Saksamaal viibides elasime. Birgitile oli
vastu tuldud vastu lausa suure sildiga. Esimene päev möödus uue pere seltsis, saime
nendega tuttavaks ja seadsime end oma uues kodus sisse.
Teine päev möödus koolis. Koolipäev algas kell 8.00. Seal saime tuttavaks teiste riikide
õpilastega ja esitlesime oma riigi ja kooli kohta tehtud esitlust. Samuti saime kuulata teiste
riikide esitlusi ja teada huvitavaid fakte nende kohta. Alguses oli väike närv sees, sest kõik
oli siiski nii tundmatu, lõpuks aga hakkas jutt jooksma ja mida rohkem suhtlesime teiste
riikide õpilastega, seda kindlamana ennast tundsime. Päeva teisel poolel tegime grupitööd,
mis toimus kooli ümbruses ja hiljem kooli arvutiklassis. Grupitöö eesmärgiks oli uurida enda
soovi järgi valitud taime ja seda kirjeldada ning kindlasti aitas see kaasa ka meie
omavahelisele suhtlusele. Samal päeval näitas kohalik õpetaja kooli aeda, kus leidus
mitmesuguseid taimi, näiteks olid seal porgandid ja piparmünt.
Kolmandal päeval toimus ekskursioon kalafarmi, kus meile räägiti, kuidas seal kalu
loendatakse, mõõdetakse ja märgistatakse. Hiljem oli võimalus minna iseseisvat Kölni, kuhu
me ka loomulikult läksime. Kölnis külastasime šokolaadimuuseumi, kus saime näha, kuidas
tehakse šokolaadi ning seda ka maitsta. Lisaks selle nägime tohutut Kölni katedraali, mis on
üks kõrgemaid maailmas.
Neljas päev möödus Eifeli rahvuspargis. Sealne aeg möödus lõbusalt, sest giid oli lisanud
oma programmi huvitavaid mänge. Ilm oli eriti päikesepaisteline ja sobilik matkamiseks ning
saime teada, et selles rahvuspargis leidub erinevaid looma- ja linnuliike. Ise me kahjuks
ühtegi looma ega lindu ei näinud, kuid sellegipoolest oli päev väga tore.
Viiendal päeval külastasime Bonni botaanikaaeda, kus meile räägiti natuke taimedest. Seal
nägime ka maailma kõige suuremat lille. Peale botaanikaaia külastamist suundusime
Alexander Koenigi muuseumisse, kus saime giidi tulekuni iseseisvalt ringi vaadata. Giid
rääkis esmalt muuseumi ajaloost ning hiljem ootas meid ees praktiline töö. Õhtul oli ühine
õhtusöök – viimane õhtu, kus saime koos olla.
Viimane ekskursioonipäev oli reede, kui käisime oja ääres. Seal pidime paarilisega veest
välja sõeluma algseid ja putukate vastseid. Hiljem pidi need liikide kaupa ära sorteerima ja
väikese esitluse tegema. Ilm oli vihmane ja jalad said natuke märjaks, kuid tore oli
sellegipoolest. Päeva lõpus toimusid hüvastijätud, kuna see oli viimane kord, kui nägime
oma reisikaaslasi. Meeleolu muutus nukraks ja mõnedel tüdrukutel tuli isegi pisar silma, sest
koos veedetud aeg oli imetore ja lootsime, et kunagi tulevikus kohtume veel.
Kuna lend tagasi toimus alles pühapäeval, oli laupäeval vaba aeg. Kõik külastasid oma
peredega erinevaid kohti: käidi Reini jõe ääres, metsas jalutamas ning isegi Drachenburgi
lossi juures, mis asub väikese mäe otsas. Lend tagasi koju toimus pühapäeva hommikul kell
6.50. Meel oli kurb ja perega hüvasti jätta oli raske, sest nädalaga jõudsime saada nii
lähedaseks ning oli tunne nagu oleks täitsa oma pere. Nagu Saksamaale lennates, toimus
ka tagasiteel ümberistumine Münchenis ja juba keskpäevaks olimegi Eestis.
Kogu projekt oli imetore, sest saime teada nii palju uusi fakte ja teadmisi, näha kauneid kohti
ning tutvuda ja suhelda erinevate inimestega, õppida tundma teisi kultuure ja rahvuseid.
Samuti oli huvitav kogemus elada teises riigis ja teises perekonnas, sest saime jällegi
tutvuda teistsuguste tavade ja traditsioonidega. See reis jääb meile väga kauaks meelde ja
arvame, et igaüks, kellel peaks tekkima selline võimalus minna nädalaks teise perre, peaks
seda kasutama.
Alina Aronia, Kristelle Hermann
Erasmus+ projekti reis Portugali
Kevadisel vaheajal sõitsid neli Kohila Gümnaasiumi õpilast: Mirell Vinnal, Kromel Kruusmann, Kärt Kristina Jürissaar ja Laurette Kristin Erasmus+ projekti raames Portugali, Bragancasse. Projekti eesmärk lühidalt on propageerida keskkonnahoidu noorte seas ning jagada teadmisi keskkonna valdkonnast. Lisaks sellele arendada Euroopa riikide vahelist koostööd. Projekti liikmesriikideks on Portugal, Hispaania, Belgia, Saksamaa ja Eesti. Portugalis kohtusid liikmesriikide õpilased ja nende õpetajad.
Alustasime sõitu Portugali 19. märtsi varahommikul. Lendasime sinna ühe vahemaandumisega Münchenis. Jõudnud Portosse, hankisime endale rendiautod, et mugavalt liikuda. Otsustasime Porto linnas ringi vaadata ja tutvuda kohalike vaatamisväärsustega. Käisime Douro jõe ääres promenaadil ja lasime kohalikus söögikohas endale lõunasöögi valmistada sealsetele traditsioonidele kohaselt. Peale seda asusimegi teele, ees ootas meid üle 200 km mägist kiirteed. Õhtul jõudsime Bragancasse, kus kooli juures kohtusime oma kasuperedega. Enne kohtumist olime kasuperede suhtes pisut skeptilised, kuid juba tuttavaks saades mõistsime, et meie muretsemine oli asjata. Kasupered olid väga külalislahked, võtsid meid kohe kui oma pere liiget. Kõige enam pani meid hämmastama, et sealsetes kodudes käiakse toas välisjalanõudes ja traditsioon on hilisõhtul perega koos õhtusööki nautida.
Esimesel päeval tutvusime kooliga. Selles koolis õpivad 7.-12. klass, umbes 1200 õpilast. Kuna koolimaja on mõni aasta tagasi renoveeritud, olid õppeklassid ja laborid modernsed. Koolis tutvusime teiste riikide õpilastega, presentatsioonide kaudu ka nende kodukoolidega . Edasi liikusime Braganca linna ekskursioonile ratastel rongiga. Käisime vaatamas linnavalitsuse hoonet, mis asus ökolinnakus ja mille katusel kasvas muru ning oli palju päikesepaneele. Samuti kasutati taimede kastmiseks kogutud vihmavett. Hiljem külastasime ka Braganca lossi, sealt avanes imeilus vaade linnale. Õhtul käisime paljude Erasmus+ noortega väljas söömas.
Teisel päeval oli Maailma Puude ja metsa päev, seega istutasime kooli aias maitsetaimi ja puid. Istutamise ajal selgus, et eestlased olid ainsad, kes olid varem istutamisega tegelenud. Üllatav oli ka see, et puid istutati kõplaga. Peale lõunat sõitsime Castrelose kalafarmi, kus kasvatati forelle. Meile räägiti vee ökosüsteemist, forellide tähtsusest seoses pärlikarpidega, kalade kudemisest, näidati erinevas vanuses maimusid ning oli ka võimalus toita kalu söödaga. Kalafarmi juurest korjasime samblikke ja istutasime mõned puud.
Kolmandat päeva alustasime koolis keemia laboris, kus uurisime vee omadusi. Hiljem suundusime bioloogia laborisse, kus vaatlesime mikroskoobi all samblikke, mille olime eelmisel päeval korjanud. Kuna eelmisel päeval sai koolihoovi istutatud palju maitsetaimi, oli vaja nende juurde teha tutvustavad sildid. Siltide koostamisel kasutasime liitreaalsust. Lühidalt öeldes on tegemist lahendusega, mis võimaldab osalejatel virtuaalset ja reaalset keskkonda omavahel kombineerida. Selleks kasutasime Aurasma äppi, tegime lühitutvustuse taimest- ladinakeelne nimi, peamised kasutusalad ja kasulikud toimed.
Peale tegevuste lõppu suhtlesime teiste noortega ja õppisime portugali keelt ning õpetasime neile meie emakeelt. Kuna sel päeval oli Laurette sünnipäev, teadsime, et talle tehakse üllatuspidu. Kui õige aeg kätte jõudis, olime oodatud kooli puhvetisse- seal ootas Laurettet paarkümmend inimest ja pidulikult kaetud sünnipäevalaud. Laual oli mitmeid torte, hämmingut tekitas fakt, et tortide sisemus koosnes täielikult saiast. Nad lihtsalt armastavad saia. Portugallastel on isegi ütlus, et kui näed tagurpidi saia ja põlevas majas last, pead kõige pealt saia ümber keerama, alles seejärel võid last päästma minna. Peo korraldasid Laurette kasupere, mitmed kooli õpetajad ja õpilased koos kooli direktrissiga. Laulsime üheskoos sünnipäeva laulu, peolt ei puudunud ka õnnepisarad. Sünnipäeva laps kuhjati üle kingitustega.
Neljanda päeva hommikul istusime bussile, et sõita Miranda do Dourosse. Mirandas külastasime hüdroelektrijaama, käisime maa-alustes käikudes ning nägime turbiinide tööd. Peale lõunasööki kohalikus koolis suundusime kruiisile Douro jõele, mis on piiriks Hispaania ja Portugali vahel. Nägime imeilusaid kaljusid ning kohti, kus pesitsesid haruldased linnud. Peale tegevusrohket päeva saime minna koju enda Portugali perede juurde. Kärdi kasupere otsustas tol õhtul teha õhtusöögi, kuhu olid kutsutud ka mõned teised Erasmus+ noored koos kasuperedega. Laud oli jällegi rikkalikult kaetud – oli olemas eelroog, pearoog ja seitse erinevat magustoitu. Siit ka teadmine, et portugallastel on väga olulisel kohal söömine, seda tehakse igal ajal, igas kohas. Seal öeldakse, et kui õhtusöögilt lahkutakse ilma soovita oksendada, on see solvang. Õhtu lõppes jällegi ühes baaris, kuhu Kärt ja tema kasuõde hilinesid tervelt 2 ja pool tundi. Sealsetel elanikel on kombeks igale poole hilineda, see loob stressivabama ühiskonna ning seda ei panda seal pahaks.
Viiendat ehk viimast päeva alustasime Braganca linna teaduskeskuses, kus tutvustati siidiusside elu ja seda, kuidas me siidi saame . Kuna teaduskeskus paiknes kahes hoones, liikusime edasi teise majja, et uurida kohalikku jõge- selle vee reostust ja jõe ümbrust. Tegevuste lõppedes võeti koolimajas kokku sealne projektinädal. Saime sertifikaadi projektis osalemise kohta ning väikese meene. Peale lõpetamist oli vaba pärastlõuna, et olla veel oma peredega ja pakkida kohvrid. Õhtul toimus koolis tänuõhtusöök, ka seal oli laud lookas. Pakuti mitmeid erinevaid Portugali rahvusroogi, õhtusöögilt ei puudunud ka saiast tort, mille peal projekti liikmesriikide lipud, juhuse tõttu oli Eesti lipp sattunud tordile valet pidi. Õhtusöögile järgnes pidu kohalikus baaris. Bragancast pidime lahkuma keskööl, et jõuda varahommikuks Portosse lennukile. Lahkumine oli raske, soov jääda aga suur. Hüvastijätt ei möödunud pisarateta kellegi jaoks. Ees oli jällegi pikk teekond, kuna päev hakkas vara ja lennukile jõudmiseni me magada ei saanud, jäime kõik lennukis koheselt magama.
Reisilt tulime tugevate emotsioonidega- selle lühikese ajaga saime tohutult palju uusi tutvusi ja kogemusi, samuti ka keelepraktikat. Tutvusime lähedamalt sealse kultuuri ja inimestega ning see riik jäi meile väga südamesse. Soov tagasi minna on suur ja meid ootavad väga tagasi ka meie uued sõbrad ja kasupered, kes on lahkesti nõus öömaja pakkuma. Meie Portugali reisi tegi nii imeliseks just seltskond, kellega sinna kokku sattusime- eriti õpetaja Veronica ja tema abikaasa Erik, samuti ka meie toredad Laurette ja Kromel. Erasmus+ projekt jätkub ning järgmine kohtumine on Saksamaal juba selle aasta oktoobris. Loodame, et need õnnelikud, kes Bonni minna saavad, naudivad oma reisi sama palju kui meie seda tegime.
Gümnasistid Euroopa Parlamendis
Kes küll ei tahaks reisida? Aga kes ei tahaks tasuta reisida? Noh, meie klass igatahes tahtis ning kui selline võimalus tuli, tegime kõik, et sinna reisile ka saada. Augusti lõpus kuulutas Euroopa Parlamendi infobüroo Eestis välja fotokollažikonkursi „Euroopa tulevik“, mille võitjad saaksid osaleda Euroscola projektis ning sõita auhinnarisile Euroopa Parlamenti Strasbourgi. See on igaaastane projekt, millest saavad osa võtta kõik gümnaasiumid ja kutseõppeasutused üle Eesti. Ja kuna eelmisel aastal jäime osalemisega jänni, otsustasime end õpetaja Ene Holstingu abiga kokku võtta ning konkurss ära võita.
Septembri alguses registreeris õpetaja meid Euroopa Parlamendi simulatsioonimängule, mis oli eeltingimuseks Euroscola konkursil osalemiseks. Mida see mäng endast kujutas, seda ei teadnud veel keegi. Ühtlasi tähendas registreerimine ka seda, et nali sai läbi ja algas tõsine töö – pidime valmis tegema vähemalt neljast pildist või fotost koosneva fotokollaaži, jagelema, võistlema, valima välja kaks parimat ning saatma need võistlustulle. Nädal aega hiljem sai õpetaja kirja, mis teatas, et oleme üks kuuest koolist, kes sõidab Strasbourgi. Juhhuu!
Järgmise etapina tuli läbi mängida see kummaline simulatsioonimäng, mis, nagu selgus, pole muud, kui parlamendi igapäeva töö läbimängimine ehk igaüks sai olla üks saadik Euroopa Parlamendist, osaleda komisjonidel, arutleda, hääletada ning võtta vastu otsuseid Euroopa tuleviku kasuks. Mängu viis läbi infobüroo poolt saadetud mängujuht. Kuna me veel ei teadnud reisi täpset kuupäeva ning kartsime, et see võib mõne eksamiga kokku langeda, kaasasime mängu ka 11. klassi õpilased, kes olid lahkesti nõus ise reisile minema meie asemel, kui selleks oleks tulnud vajadus.
Kuid vähe sellest, pidime hakkama tegema ka ettevalmistusi. Kõigepealt pidime valima välja reisile minejad – kolmekümne kahest õpilasest sai minna vaid kakskümmend neli. Keda võtta, keda jätta? Selgus hoopis, et jääjaid oli rohkem, kui minna soovijaid, seega pidi õpetaja alatute võtetega ehk kommidega õpilased ära moosima. Kui grupp koos, pidime moodustama neljased rühmad, valima etteantud teema ning selle läbi töötlema. Valikus oli kuus teemat: keskkond ja taastuvenergia, julgeolek ja inimõigused, arenguabi, Euroopa tulevik, ränne ja migratsioon, noorte tööhõive.
Päevad reisini möödusid üllatavalt kiiresti ning peagi oligi käes aeg pakkida kohvrid ning hakata minema. Kolmapäeva varahommikul kell kolm oli äratus, et veaksime endid uniste silmadega autosse ning põrutaksime mööda tühja Viljandi maanteed lennujaama poole, et kella neljaks kohal olla. Meeldiva üllatusena jagati meile kohe esimese asjana sularaha, kõigile tervelt nelikümmend eurot näkku. Tuleb tunnistada, õpetajad Ene Holsting ja Margit Pikk said kohe kõigi silmas plusspunkte, sest tasuta raha on ju ikka tore saada! Tasuta reis, lisaks veidi taskuraha, mis veel tahta? Tegelikult oli raha Euroopa Parlamendi poolt, et saaksime endale ühistranspordis piletid osta. Andnud kohvrid ära, läbinud kontrolli, istusime, sõime, tegime paar ühisklõpsu ning ronisime lennukile. Hüvasti Eesti, tere tulemast Frankfurt!
Kohaliku aja järgi kell kolmveerand üheksa saime jalad lõpuks maha panna. Kohvrid käes, hakkasime otsima rohelist tunnelit, mis pidi meid lennujaamast välja viima ning siis koridori, mis pidi meid Lufthansa bussi juurde juhatama. Välja me saime, aga bussi ei leidnud. Tiirutasime ringiratast lennujaama ees, kuni lõpuks ühelt juhuslikult noormehelt abi küsisime ning poole grupiga läbi maa-aluse tunneli teisele korrusele sõitsime ja lõpuks õiges suunas õigesse kohta kohale jõudsime. Teine pool jäi koos õpetajatega lennujaama ette maha. Õnneks on meil kõigil telefonid, mille abil ka teine pool grupist viimaks kohale jõudis. Peale pisikest pragamist võtsime ühe Hiina söögikoha ees istet ning hakkasime aega surnuks lööma.
Kell üksteist vahetasime oma kohad Frankfurti lennujaama ekspressbussis olevate kohtade vastu, et sõita maha paarsada kilomeetrit ning jõuda lõpuks oma sihtkohta – Strasbourgi. Peale kahe ja poole tunnist sõitu tervitaski meid paduvihmas Prantsusmaa. Unesegaste ning väsinuna paterdasime hanereas rongijaama hoonesse ühistranspordi pileteid ostma. Seal aga selgus, et pileteid saab osta vaid krediitkaardiga või sentides, seega pidime leidma võimaluse paberraha sentideks vahetada. Kuid tuli välja, et Prantsusmaa polnud meie tulekuks valmis ning peale kümmekond õpilast sai masinast raha otsa. Ja nii sai alguse kerjamine… Nali. Tegelikult võtsid õpetajad oma kuldaväärt kaardikesed rahakotist päevavalgele ning soetasid õnnetute nägudega õpilastele vajalikud piletid. Päev muutus kohe palju rõõmsamaks, kuid kahjuks vaid hetkeks, sest tänu meie Eestist kaasa võetud giidile astusime bussile, mis sõitis puhta vales suunas. Otsuse tõttu sõita liini lõppu ja sealt tagasi, sõitsime bussiga mööda linna ringi pea poolteist tundi. Et kirss ikka tordil oleks, seisime bussilt maha tulles veel paar minutit paduvihmas, et giid saaks oma kotist kaardi välja otsida, seda uurida ning taas vales suunas liikuma hakata. Olgu tänatud nutiajastu ning telefoni GPS-id, tänu millele saime lõpuks vihma käest minema hosteli katuse alla.
Kuid ega sellega meie esimese päeva saaga veel läbi ei saanud. Hostel, kus me järgnevad kolm ööd ööbima pidime, ületas kõikide ootused: puudusid padjad, tekid, linad olid täis karvu, uksed ei avanenud, radiaatorid ei töötanud. Veetsime tunnikese hosteli juhatajat piinates ning korda majja lüües, et magamiskohad vähegi inimkõlblikuks muuta. Oleme ju siiski eestlased. Viimaks oli aeg seal maal, kui asjad olid korras ning tühi kõht andis tunda. Küsides lähima söögikoha asukohta, saime vastuseks, et peame minema Saksamaale. Egas midagi, panime kamba kokku ja läksime jala Saksamaale sööma. Õnneks polnud palju minna, ainult üks kilomeeter. Meie esimene õhtu Prantsusmaal lõppes, nagu eestlastele ikka kohane, pisikese peoga.
Järgmine päev algas meil kell kuus, et 6.50 olla valmis lahkuma Euroopa Parlamenti minekuks. Kuid nagu alati on igas grupis keegi, kes kella ei tunne, mistõttu venis edasiminek viieteist minuti võrra edasi. Õues tervitas meid taas paduvihm ning hall taevas. Üllataval kombel jõudsime viisteist minutit enne kaheksat kohale, kuid sisse meid ei lubatud lasta. Pidime seisma väljas vihma käes ning ootama. Lõpuks, läbiligunenud ning vettinud, saime peale turvakontrolli Euroopa Parlamendi uksest sisse. Meid võttis vastu blond prantslanna, kes tegi kiire sissejuhatuse, jagas kätte päevaplaanid ning saatis meid hommikusöögilauda, kus saime ühe viilu keeksi ning juua. Järgmise etapina liikusime Parlamendi kõige kuulsamasse plenaarsaali – The Chamber, peamisse nõupidamissaali, kus meid soojalt vastu võeti ning saadikute kohtadele istuma pandi. Peale tervitust ning programmi tutvustust pidi iga kohale tulnud kool ennast esitlema, seega saime kuulata 28 eri riigi ettekannet. Vahepeal tehti otseülekanne ühe Prantsusmaa saadiku Nathalie Griesbeckiga, kes meile veidi oma tööst rääkis ning kellelt said noored poliitikahuvilised küsimusi esitada. Kuna sel päeval sai kuulda väga palju erinevaid keeli, pidime kasutama kõrvaklappe, millest sai kuulda vastavalt valitud keeles ostetõlget. Tõlgid ise istusid klaasi taga ning kõik, kel soov, said neid jälgida.
Enne lõunasöögile minekut kuulasime lisaks itaalia ja prantsuse keelseid poliitilisi kõnesid, mis kahjuks nii mõnegi unematimaale saatis. Kõnedele järgnes lõunasöök, mis ehmatas vist pea kõiki koole: söökla jõudes ootas kõiki ees üks saiakukkel ning kausitäis salatit, millest pidi söönuks saama kaheksa inimest. Rahutud ja näljased noored liikusid närviliselt mööda sööklat ringi, kuni viimaks köögi uksed avanesid ning kokad pasta bologneset välja tooma hakkasid. Kuid mitte ainult, lisaks toodi välja kuhi puuvilju, viis erinevat kooki, šokolaadikuklid, šokolaadikorvikesed ning erinevad jogurtid. Saime end rahus kurguni täis süüa. Lisaks söömisele pidime osalema ka mängus Eurogame, kus neljaliikmelised rühmad pidid ringi liikuma, erinevatest rahvustest mängijatega suhtlema ning vastama kaheksateistkümnele erinevas keeles küsimusele. Hiljem küll selgus, et rühmas tohtis olla igast riigist üks liige, aga vähemalt osalesime ja tegime enda arust õigesti.
Peale lõunat pidime jagunema vastavalt varasemalt valitud teemadele ning liikuma pisematesse komiteede istungiruumidesse, et maha pidada üks põnev diskussioon. Igas grupis valiti spiiker, kes hiljem teemat kõigile esitab, ning protokollija, kes kõik kirja paneb ning spiikrit suurel komisjonil esitab. Nagu hiljem selgus oli pea igas komisjonis lahkarvamusi ning väikeseid vaidluseid. Õnneks olid istujate vahemaad piisavalt suured ning keegi kättpidi kokku ei läinud. Viimaseks kogunesime taas suurdes plenaarsaalis, kes algas raportite tutvustus ning hääletamine. Saime ära kuulata iga grupi väited ning ettepanekud, vajadusel esitada küsimusi ning lõpuks hääletada nagu saadikutele kohane. Kokkuvõttes võeti viis raportit kuuest vastu.
Peale komisjoni, toimus Eurogame’i finaal, kus kahjuks meie omadest keegi osaleda ei saanud. See-eest sai meie õpetaja Ene Holsting õpetajate voorus oma grupiga esimese koha ning väikese meene. Kuulasime veel ära prantsuskeelse lõpukõne, mida meie tõlk enam tõlkida ei viitsinud, kuulasime hümni ja sellega lõppeski meie tihe päev Euroopa Parlamendis.
Nagu ka eelmisel õhtul otsustasime minna Saksamaale sööma, kuid seekord ikka normaalset toitu. Kahjuks oli kell juba peale kaheksat, mistõttu olid enamus kohad kinni. Siiski leidsime ühe toreda koha nimega Alonso, mille tore omanik meid kohe lauda tõmbas ja kus saime kõhud rikkalikult täis süüa ning kuna toitu oli nii meeletult, viisime osa ka läheduses istuvale kodutule. Et aga võtta reisist viimast, otsustasime ise omapead ringi jalutada ning tutvuda ka Saksamaa piiriäärse linnaga. Meie kolmas päev algas veidi hiljem, kuid see eest oli vist kõige tegusam. Ka ilm oli väga kevadine: päike paistis, puhus õrn tuuleke ning sooja oli pea kakskümmend kraadi. Otsustasime võimalikult palju ringi liikuda ja tutvuda Strasbourgi linnaga. Alustasime väikese ekskursiooniga raudteejaama juurest kuni Strasbourgi katedraalini, kus saime ronida 332 trepiastme kõrgusele vaateplatvormile. Saime näha Prantsusmaa ilu ja võlu ning klõpsutada telefonid täis selfie’sid. Edasi plaanisime minna kanalisõidule, aga kuna eelmised kaks päeva oli nii hullult sadanud, oli vesi üle kallaste ning kõik sõidud sel päeval tühistatud. Selle asemel saime hoopis paar tundi vaba aega, et tühjendada rahakotte, osta magneteid, proovida kõike head ja paremat, jageleda inglise keelt mitteoskavate müüjatega ning seista igas pikas järjekorras.
Hiljem kolasime veel linna peal ringi, mängisime arhitektuurihuvilisi turiste, külastasime suurt kaubamaja, ostsime veel ninni-nänni ning, et süda rahu annaks, läksime veel viimast korda Saksamaale. Seekord enne kaheksat, et saaksime ka Saksamaa poode rahaga toetada. Lõpetasime oma poeretke nagu kord ja kohus McDonaldsis, kus nagu üks suure pere ühise laua taha maha potsatasime ja kogu koos oldud reisi ning üleüldse kaheteistaasta parimaid mälestusi meenutasime. Tegime veel viimase suure jalutuskäigu piiri taga ning lõpetasime viimase päeva ühe mõnusa kaardimängupeoga.
Meie tagasitulek algas varahommikul kuue-seitsme paiku, kui pakkisime kohvrid, jalutasime bussi peale ning sõitsime raudteejaama, et seal istuda taas Frankfurti lennujaama ekspressbussi peale ja lennujaama kihutada. Kuid ega seegi kord ei möödunud ilma viperusteta – pidime pea lennult maha jääma. Ei mõistnud me alguses, kuhu minema peame, ega teadnud, kuhu saame pagasi anda. Lennukipiletite asemel jagas giid meile kätte hoopis eelmiste piletite arveid. Hirmust Saksamaale jääda käisime läbi mitmed lennujaama töötajad, kuni leidsime mehe, kes rääkis inglise keelt ja juhatas meid piletite automaadini. Värisevate sõrmedega ekraani toksides saime viimaks piletid kätte, andsime ära pagasi, läbisime turvakontrolli ning tormasime väravasse A11, et viimaks ometi tagasi koju saada.
Võib südame rahus öelda, et meie 58. lennu viimane ühine klassiekskursioon oli vägagi meeldejääv ja tõsiselt vinge lennureis täis õnne ja rõõmu, nuttu ja naeru. Täname sügavalt oma eestvedajat õpetaja Ene Holstingut, klassijuhataja Margit Pikka ja õpetajaid Paul Rodgersit ja Maili Hepnerit, kes meid korralikult inglise keelega ette ette valmistasid. Aitäh!
Brit Keskra 58. lend