Kes küll ei tahaks reisida? Aga kes ei tahaks tasuta reisida? Noh, meie klass igatahes tahtis ning kui selline võimalus tuli, tegime kõik, et sinna reisile ka saada. Augusti lõpus kuulutas Euroopa Parlamendi infobüroo Eestis välja fotokollažikonkursi „Euroopa tulevik“, mille võitjad saaksid osaleda Euroscola projektis ning sõita auhinnarisile Euroopa Parlamenti Strasbourgi. See on igaaastane projekt, millest saavad osa võtta kõik gümnaasiumid ja kutseõppeasutused üle Eesti. Ja kuna eelmisel aastal jäime osalemisega jänni, otsustasime end õpetaja Ene Holstingu abiga kokku võtta ning konkurss ära võita.
Septembri alguses registreeris õpetaja meid Euroopa Parlamendi simulatsioonimängule, mis oli eeltingimuseks Euroscola konkursil osalemiseks. Mida see mäng endast kujutas, seda ei teadnud veel keegi. Ühtlasi tähendas registreerimine ka seda, et nali sai läbi ja algas tõsine töö – pidime valmis tegema vähemalt neljast pildist või fotost koosneva fotokollaaži, jagelema, võistlema, valima välja kaks parimat ning saatma need võistlustulle. Nädal aega hiljem sai õpetaja kirja, mis teatas, et oleme üks kuuest koolist, kes sõidab Strasbourgi. Juhhuu!
Järgmise etapina tuli läbi mängida see kummaline simulatsioonimäng, mis, nagu selgus, pole muud, kui parlamendi igapäeva töö läbimängimine ehk igaüks sai olla üks saadik Euroopa Parlamendist, osaleda komisjonidel, arutleda, hääletada ning võtta vastu otsuseid Euroopa tuleviku kasuks. Mängu viis läbi infobüroo poolt saadetud mängujuht. Kuna me veel ei teadnud reisi täpset kuupäeva ning kartsime, et see võib mõne eksamiga kokku langeda, kaasasime mängu ka 11. klassi õpilased, kes olid lahkesti nõus ise reisile minema meie asemel, kui selleks oleks tulnud vajadus.
Kuid vähe sellest, pidime hakkama tegema ka ettevalmistusi. Kõigepealt pidime valima välja reisile minejad – kolmekümne kahest õpilasest sai minna vaid kakskümmend neli. Keda võtta, keda jätta? Selgus hoopis, et jääjaid oli rohkem, kui minna soovijaid, seega pidi õpetaja alatute võtetega ehk kommidega õpilased ära moosima. Kui grupp koos, pidime moodustama neljased rühmad, valima etteantud teema ning selle läbi töötlema. Valikus oli kuus teemat: keskkond ja taastuvenergia, julgeolek ja inimõigused, arenguabi, Euroopa tulevik, ränne ja migratsioon, noorte tööhõive.
Päevad reisini möödusid üllatavalt kiiresti ning peagi oligi käes aeg pakkida kohvrid ning hakata minema. Kolmapäeva varahommikul kell kolm oli äratus, et veaksime endid uniste silmadega autosse ning põrutaksime mööda tühja Viljandi maanteed lennujaama poole, et kella neljaks kohal olla. Meeldiva üllatusena jagati meile kohe esimese asjana sularaha, kõigile tervelt nelikümmend eurot näkku. Tuleb tunnistada, õpetajad Ene Holsting ja Margit Pikk said kohe kõigi silmas plusspunkte, sest tasuta raha on ju ikka tore saada! Tasuta reis, lisaks veidi taskuraha, mis veel tahta? Tegelikult oli raha Euroopa Parlamendi poolt, et saaksime endale ühistranspordis piletid osta. Andnud kohvrid ära, läbinud kontrolli, istusime, sõime, tegime paar ühisklõpsu ning ronisime lennukile. Hüvasti Eesti, tere tulemast Frankfurt!
Kohaliku aja järgi kell kolmveerand üheksa saime jalad lõpuks maha panna. Kohvrid käes, hakkasime otsima rohelist tunnelit, mis pidi meid lennujaamast välja viima ning siis koridori, mis pidi meid Lufthansa bussi juurde juhatama. Välja me saime, aga bussi ei leidnud. Tiirutasime ringiratast lennujaama ees, kuni lõpuks ühelt juhuslikult noormehelt abi küsisime ning poole grupiga läbi maa-aluse tunneli teisele korrusele sõitsime ja lõpuks õiges suunas õigesse kohta kohale jõudsime. Teine pool jäi koos õpetajatega lennujaama ette maha. Õnneks on meil kõigil telefonid, mille abil ka teine pool grupist viimaks kohale jõudis. Peale pisikest pragamist võtsime ühe Hiina söögikoha ees istet ning hakkasime aega surnuks lööma.
Kell üksteist vahetasime oma kohad Frankfurti lennujaama ekspressbussis olevate kohtade vastu, et sõita maha paarsada kilomeetrit ning jõuda lõpuks oma sihtkohta – Strasbourgi. Peale kahe ja poole tunnist sõitu tervitaski meid paduvihmas Prantsusmaa. Unesegaste ning väsinuna paterdasime hanereas rongijaama hoonesse ühistranspordi pileteid ostma. Seal aga selgus, et pileteid saab osta vaid krediitkaardiga või sentides, seega pidime leidma võimaluse paberraha sentideks vahetada. Kuid tuli välja, et Prantsusmaa polnud meie tulekuks valmis ning peale kümmekond õpilast sai masinast raha otsa. Ja nii sai alguse kerjamine… Nali. Tegelikult võtsid õpetajad oma kuldaväärt kaardikesed rahakotist päevavalgele ning soetasid õnnetute nägudega õpilastele vajalikud piletid. Päev muutus kohe palju rõõmsamaks, kuid kahjuks vaid hetkeks, sest tänu meie Eestist kaasa võetud giidile astusime bussile, mis sõitis puhta vales suunas. Otsuse tõttu sõita liini lõppu ja sealt tagasi, sõitsime bussiga mööda linna ringi pea poolteist tundi. Et kirss ikka tordil oleks, seisime bussilt maha tulles veel paar minutit paduvihmas, et giid saaks oma kotist kaardi välja otsida, seda uurida ning taas vales suunas liikuma hakata. Olgu tänatud nutiajastu ning telefoni GPS-id, tänu millele saime lõpuks vihma käest minema hosteli katuse alla.
Kuid ega sellega meie esimese päeva saaga veel läbi ei saanud. Hostel, kus me järgnevad kolm ööd ööbima pidime, ületas kõikide ootused: puudusid padjad, tekid, linad olid täis karvu, uksed ei avanenud, radiaatorid ei töötanud. Veetsime tunnikese hosteli juhatajat piinates ning korda majja lüües, et magamiskohad vähegi inimkõlblikuks muuta. Oleme ju siiski eestlased. Viimaks oli aeg seal maal, kui asjad olid korras ning tühi kõht andis tunda. Küsides lähima söögikoha asukohta, saime vastuseks, et peame minema Saksamaale. Egas midagi, panime kamba kokku ja läksime jala Saksamaale sööma. Õnneks polnud palju minna, ainult üks kilomeeter. Meie esimene õhtu Prantsusmaal lõppes, nagu eestlastele ikka kohane, pisikese peoga.
Järgmine päev algas meil kell kuus, et 6.50 olla valmis lahkuma Euroopa Parlamenti minekuks. Kuid nagu alati on igas grupis keegi, kes kella ei tunne, mistõttu venis edasiminek viieteist minuti võrra edasi. Õues tervitas meid taas paduvihm ning hall taevas. Üllataval kombel jõudsime viisteist minutit enne kaheksat kohale, kuid sisse meid ei lubatud lasta. Pidime seisma väljas vihma käes ning ootama. Lõpuks, läbiligunenud ning vettinud, saime peale turvakontrolli Euroopa Parlamendi uksest sisse. Meid võttis vastu blond prantslanna, kes tegi kiire sissejuhatuse, jagas kätte päevaplaanid ning saatis meid hommikusöögilauda, kus saime ühe viilu keeksi ning juua. Järgmise etapina liikusime Parlamendi kõige kuulsamasse plenaarsaali – The Chamber, peamisse nõupidamissaali, kus meid soojalt vastu võeti ning saadikute kohtadele istuma pandi. Peale tervitust ning programmi tutvustust pidi iga kohale tulnud kool ennast esitlema, seega saime kuulata 28 eri riigi ettekannet. Vahepeal tehti otseülekanne ühe Prantsusmaa saadiku Nathalie Griesbeckiga, kes meile veidi oma tööst rääkis ning kellelt said noored poliitikahuvilised küsimusi esitada. Kuna sel päeval sai kuulda väga palju erinevaid keeli, pidime kasutama kõrvaklappe, millest sai kuulda vastavalt valitud keeles ostetõlget. Tõlgid ise istusid klaasi taga ning kõik, kel soov, said neid jälgida.
Enne lõunasöögile minekut kuulasime lisaks itaalia ja prantsuse keelseid poliitilisi kõnesid, mis kahjuks nii mõnegi unematimaale saatis. Kõnedele järgnes lõunasöök, mis ehmatas vist pea kõiki koole: söökla jõudes ootas kõiki ees üks saiakukkel ning kausitäis salatit, millest pidi söönuks saama kaheksa inimest. Rahutud ja näljased noored liikusid närviliselt mööda sööklat ringi, kuni viimaks köögi uksed avanesid ning kokad pasta bologneset välja tooma hakkasid. Kuid mitte ainult, lisaks toodi välja kuhi puuvilju, viis erinevat kooki, šokolaadikuklid, šokolaadikorvikesed ning erinevad jogurtid. Saime end rahus kurguni täis süüa. Lisaks söömisele pidime osalema ka mängus Eurogame, kus neljaliikmelised rühmad pidid ringi liikuma, erinevatest rahvustest mängijatega suhtlema ning vastama kaheksateistkümnele erinevas keeles küsimusele. Hiljem küll selgus, et rühmas tohtis olla igast riigist üks liige, aga vähemalt osalesime ja tegime enda arust õigesti.
Peale lõunat pidime jagunema vastavalt varasemalt valitud teemadele ning liikuma pisematesse komiteede istungiruumidesse, et maha pidada üks põnev diskussioon. Igas grupis valiti spiiker, kes hiljem teemat kõigile esitab, ning protokollija, kes kõik kirja paneb ning spiikrit suurel komisjonil esitab. Nagu hiljem selgus oli pea igas komisjonis lahkarvamusi ning väikeseid vaidluseid. Õnneks olid istujate vahemaad piisavalt suured ning keegi kättpidi kokku ei läinud. Viimaseks kogunesime taas suurdes plenaarsaalis, kes algas raportite tutvustus ning hääletamine. Saime ära kuulata iga grupi väited ning ettepanekud, vajadusel esitada küsimusi ning lõpuks hääletada nagu saadikutele kohane. Kokkuvõttes võeti viis raportit kuuest vastu.
Peale komisjoni, toimus Eurogame’i finaal, kus kahjuks meie omadest keegi osaleda ei saanud. See-eest sai meie õpetaja Ene Holsting õpetajate voorus oma grupiga esimese koha ning väikese meene. Kuulasime veel ära prantsuskeelse lõpukõne, mida meie tõlk enam tõlkida ei viitsinud, kuulasime hümni ja sellega lõppeski meie tihe päev Euroopa Parlamendis.
Nagu ka eelmisel õhtul otsustasime minna Saksamaale sööma, kuid seekord ikka normaalset toitu. Kahjuks oli kell juba peale kaheksat, mistõttu olid enamus kohad kinni. Siiski leidsime ühe toreda koha nimega Alonso, mille tore omanik meid kohe lauda tõmbas ja kus saime kõhud rikkalikult täis süüa ning kuna toitu oli nii meeletult, viisime osa ka läheduses istuvale kodutule. Et aga võtta reisist viimast, otsustasime ise omapead ringi jalutada ning tutvuda ka Saksamaa piiriäärse linnaga. Meie kolmas päev algas veidi hiljem, kuid see eest oli vist kõige tegusam. Ka ilm oli väga kevadine: päike paistis, puhus õrn tuuleke ning sooja oli pea kakskümmend kraadi. Otsustasime võimalikult palju ringi liikuda ja tutvuda Strasbourgi linnaga. Alustasime väikese ekskursiooniga raudteejaama juurest kuni Strasbourgi katedraalini, kus saime ronida 332 trepiastme kõrgusele vaateplatvormile. Saime näha Prantsusmaa ilu ja võlu ning klõpsutada telefonid täis selfie’sid. Edasi plaanisime minna kanalisõidule, aga kuna eelmised kaks päeva oli nii hullult sadanud, oli vesi üle kallaste ning kõik sõidud sel päeval tühistatud. Selle asemel saime hoopis paar tundi vaba aega, et tühjendada rahakotte, osta magneteid, proovida kõike head ja paremat, jageleda inglise keelt mitteoskavate müüjatega ning seista igas pikas järjekorras.
Hiljem kolasime veel linna peal ringi, mängisime arhitektuurihuvilisi turiste, külastasime suurt kaubamaja, ostsime veel ninni-nänni ning, et süda rahu annaks, läksime veel viimast korda Saksamaale. Seekord enne kaheksat, et saaksime ka Saksamaa poode rahaga toetada. Lõpetasime oma poeretke nagu kord ja kohus McDonaldsis, kus nagu üks suure pere ühise laua taha maha potsatasime ja kogu koos oldud reisi ning üleüldse kaheteistaasta parimaid mälestusi meenutasime. Tegime veel viimase suure jalutuskäigu piiri taga ning lõpetasime viimase päeva ühe mõnusa kaardimängupeoga.
Meie tagasitulek algas varahommikul kuue-seitsme paiku, kui pakkisime kohvrid, jalutasime bussi peale ning sõitsime raudteejaama, et seal istuda taas Frankfurti lennujaama ekspressbussi peale ja lennujaama kihutada. Kuid ega seegi kord ei möödunud ilma viperusteta – pidime pea lennult maha jääma. Ei mõistnud me alguses, kuhu minema peame, ega teadnud, kuhu saame pagasi anda. Lennukipiletite asemel jagas giid meile kätte hoopis eelmiste piletite arveid. Hirmust Saksamaale jääda käisime läbi mitmed lennujaama töötajad, kuni leidsime mehe, kes rääkis inglise keelt ja juhatas meid piletite automaadini. Värisevate sõrmedega ekraani toksides saime viimaks piletid kätte, andsime ära pagasi, läbisime turvakontrolli ning tormasime väravasse A11, et viimaks ometi tagasi koju saada.
Võib südame rahus öelda, et meie 58. lennu viimane ühine klassiekskursioon oli vägagi meeldejääv ja tõsiselt vinge lennureis täis õnne ja rõõmu, nuttu ja naeru. Täname sügavalt oma eestvedajat õpetaja Ene Holstingut, klassijuhataja Margit Pikka ja õpetajaid Paul Rodgersit ja Maili Hepnerit, kes meid korralikult inglise keelega ette ette valmistasid. Aitäh!
Brit Keskra 58. lend
