Eelmise aasta lõpul palusid Johannes Käisi Selts ja Paide ühisgümnaasium Eestimaa III–VI klassi õpilastel minna põnevale uurimisretkele möödunud aegade radadele. Pereliikmetel on jutustada palju huvitavat oma lapsepõlvest, suguvõsast, kodukohast, koolielust jne. Uurimisretkel tehtud kodu-uurimuslik töö paluti saata Paide ühisgümnaasiumisse. Seal on 16. septembril väikeste kodu-uurijate päev, kus esitletakse konkursi „Kodu. Perekond“ viit huvitavamat ja paremini vormistatud uurimust.
Rapla maakonnast osutus väljavalituks ka Kärolin Havakats Kohila gümnaasiumist. Kärolin kirjutas uurimistöö „Minu vanaema Maie Havakatsi perekonna väärtused“. Uurimistööd juhendasid Urve Tamberg ja Aire Havakats.
Konkursi ja väikeste kodu-uurijate päeva korraldajad rõhutasid eelteates, et mälestuste kogumisel on oluline osa põlvkondadevahelise kokkukuuluvustunde hoidmisel. Kodu-uurimusliku tegevuse abil saab lapsi õpetada talletama ja hoidma perekonna mälestusi ning ergutada huvi kodukoha vastu. Algklassides pannakse alus huvi tekkimisele.
Kohila gümnaasiumi neljanda klassi õpilased peavad õppeaasta jooksul tegema uurimistöö ning seda oma kaasõpilaste ja kooli juhtkonna ees kaitsma. Eelmisel õppeaastal tehti 63 uurimistööd, neist 13 olid kodu-uurimuslikud (valdavalt õpetaja Riina Annilo klassist).
Üks poiss tahtis UFO-dest kirjutada, aga kui nendest ei saanud, siis kirjutas hoopis vanavanaisast ning arvas, et see valik oli esimesest siiski parem. Põhiliselt kirjutati oma vanaema eluteest ja mälestustest – viis uurimistööd. Veel kirjutati vanaema pereväärtustest, vanemate ja vanavanemate lapsepõlvemängudest, koduküla tädi lapsepõlvelugudest, elust eelmise sajandi keskel ja praegu, kaasõpilaste kodukohtadest jne. Nendest lugudest peegeldus vanaemade ja vanaisade ning nende vanemate ja õdede-vendade elujõud ja visadus sõjajärgsete aastate elukeerdkäikude raskustes. Mitmes uurimistöös kajastus paljude lähisugulaste elutraagika ning rängad katsumused neljakümnendatel-viiekümnendatel aastatel.
Tähelepanu ja tunnustust pälvinud Kärolin Havakatsi uurimuses kirjutab autor vanaemast kui pereväärtuste hoidjast, kes on need oma lapsepõlvest kaasa saanud. Uurimistöös kirjutatakse ka pärandatavatest pereväärtustest ning autor on jõudnud arusaamiseni, et peab tulevikus neid väärtusi ise edasi kandma. Kokkuvõttes aga nendib ta, et palju räägitakse rahast, tervisest, ilusate asjade ostmisest, kuid sellest, mis on seotud meie hinge ja pereväärtuste ning suguvõsa ajalooga, me ju tavaliselt palju ei räägi.
Ühest uurimistööst leidsin mõtlemapaneva arvamuse: „Minu vanaema räägib tihti minevikust ja sellest, mis oli nende ajal. Ma saan seda võrrelda meie eluga. Tänapäeval on lastel arvutid, vanasti ei olnud. Praegune elu on kergem ja huvitavam, kuna infotehnoloogia areng on väga kiire.“
Kokkuvõtetes avaldas mitu last rõõmu ja rahulolu, et uurisid oma vanaema ja sugulaste elukäike ning said nende kohta üllatavalt palju teada. Veel mainiti, et uurimistöö tegemise käigus olid pereringis meenutustetunnid koos vanade fotode vaatamisega. Saadi palju teavet ka oma kodukoha ajaloost. See rõõmustas lapsi.
Artikli kirjutamise käigus leidsin huvitava, selle kirjutisega haakuva koduloolise fakti: 1959. aastal pandi algklasside tunniplaani uus õppeaine – kodulugu. „Varem alustasid algklasside õpilased ajaloo, geograafia ja loodusõpetuse õppimist kaugest Kiievist, Uraalist, Donbassist jne. Samal ajal aga ei teadnud õpilased midagi oma vanavanaisade elust, kodukohast, selle ainelistest ja kultuurilistest rikkustest. Noortel, kes varem lõpetasid kooli, jäigi põhjalikumalt tundmata meie kõige lähem ümbrus. Enamikus koolides on moodustatud kodulooringid, neist tuleks esile tõsta Kohila keskkooli ringi,“ kirjutati rajoonilehes Ühistöö aastal 1959.
Võib-olla algab kodulugu ka aastal 2011 kodu-uurimusliku töö tegemisega. 16. septembril on Paides uue konkursi väljakuulutamine, et tekiks kodu-uurimusliku tegevuse järjepidevus koolis.
Ants Tammar
Artikkel avaldati ajalehes Nädaline 13.09.2011