3.c klassil on käsil taaskord üks väga huvitav ja põnev projekt!

Klassijuhataja Merike Tiidrus käis veebruaris Erasmus+ projekti raames koolitusreisil Bulgaarias, kus peale eestlaste olid ka õpetajad Iirimaalt, Soomest, Hispaaniast ja Bulgaariast. Projekti viimasel päeval tekkis tal mõte, et taaselustaks üks unustatud teema “Kirjasõbrad”.

Klassijuhataja Merike Tiidrus räägib idee kohta nii:
Siis kui mina kooliealine olin, siis meie klassis olid peaaegu kõigil kirjasõbrad. Nii põnev oli kirjutada ja siis kirja oodata.

Mõeldud tehtud. Rääkisin ühele Hispaania õpetajale, et mis ta ideest arvab. Ta oli kohe nõus, et teeme proovi.

Koju tulles rääkisin kohe minu klassi inglise keele õpetajate Elerini ja Tuuliga, kes olid lahkesti nõus aitama. Esmalt kirjutasime kirjad eesti keeles ja seejärel inglise keele tunnis tõlgiti need inglise keelde. Kunstiõpetuse tunnis joonistasime ka pildid juurde.

Märtsikuu lõpus panime kirjad Hispaania poole teele. Lastel oli põnev. Nüüd peale vaheaega tuldi küsima, kas vastuseid veel ei ole. Ja kui õpetaja jõudis peale tunde õpetajate tuppa, oli rõõmus teade ootamas – vastused Hispaaniast olid kohal. Nüüd on vaja taas vastata oma uutele sõpradele!

Ma väga loodan, et see projekt kestab kaua ja lapsed on saanud omale päris kirjasõbrad, kellega jäädakse suhtlema pikaks, pikaks ajaks. Ja suhtlemiseks kasutatakse paberit, pastakat ja omi vahvaid mõtteid.

 

Tekst ja fotod: Merike Tiidrus

Erasmus+ Euroopa Vabatahtliku Teenistuse uus vabatahtlik Anna

Erasmus+ Euroopa Vabatahtliku Teenistuse uus vabatahtlik Anna Igonina alustas sel nädalal oma teenistust Kohila Gümnaasiumis. Anna on meie juures esmaspäevast kolmapäevani. Tema ülesanneteks on aidata sisustada pikapäeva rühma tegevusi algklassilastele, abistada õpetajaid õppekäikudel ning mitmekesistada inglise ja vene keele õppetunde põhikoolis ja gümnaasiumis. Anna teenistus lõppeb augustis 2019. Soovime Annale meeldejäävat ja tegude rohket aastat Eestis!

Erasmus+ reis Belgiasse

Erasmus+ projekti raames käisid Kethe Marleen Tölp, Markos Parve, Mikk Jõgisoo ja Kadri-Maarja Peep koos õpetaja Kaupo Ojaga 18.-24. märtsil Belgias.

Reis algas 18. märtsi õhtul, kui saime kokku lennujaamas, kust lendasime otse Brüsselisse. Lendamine oli niivõrd põnev ja seal oli väga ilus vaade, millest tegime kõik palju pilte. Kohale jõudnud, liikusime rongiga Leuvene’i, kus istusime ümber teise rongi, millega sõitsime Liege’sse. Rongijaamas olid meil vastas kaks õpetajat ja üks pere. Mikk ja Markos läksid kaasa ühe õpetajaga, Kadri teise õpetaja ning mina (Kethe Marleen) perega.

Esmaspäeval läksime 8.30 kooli, kus toimus koosviibimine, mille jooksul õppisime üksteist paremini tundma erinevate tähelepanumängude abil. Edasi oli paus, kus meile näidati kooli. Enne seda oli küll suur segadus, sest keegi ei selgitanud midagi, aga hiljem sujus asi juba paremini. Peale pausi toimusid esitlused, kus iga riik tutvustas lühidalt oma maad ja kooli. Esitlused tehtud viidi meid Liege’i tuurile. Meile näidati erinevaid tähtsaid hooneid ning räägiti neist lühidalt. Uuem kogemus oli meile see, et treppe oli palju pikki trepp nende ääres olid eramajad. Arutasime veel omavahel, kuidas nad omale mööblit koju saavad viia.

Teisipäev algas rongijaamas, kust asusime kõik teele Maastrichti, mis asub Hollandis. Maastrichtis käisime algul ringi kõik koos. Me jalutasime ringi nii, et üks Belgia õpetaja rääkis, mis miski on. Seal oli palju huvitavat: näiteks paljudes kohtades olid vees näha jalgrattaid, mis on ilmselt Hollandis tavaline, sest jalgratastega sõidavad väga paljud.

Hiljem, kui ring tehtud, oli paar tundi vaba aega, mille käigus mina ja Markos käisime algul söömas paari teisest riigist õpilasega ning Mikk ja Kadri käisid söömas koos õpetajaga. Hiljem põikasime vaba aja veetmiseks sisse peaaegu igasse poodi, mis olid tänava ääres, mida mööda sai rongijaama. Kui mina ja Markos olime rongijaama jõudnud, olid osad teistest riikidest õpilased ka kohal ning proovisid mängida klaverit, mis asus rongijaamas sees. Ka mina proovisin mängida Kariibimere piraatide tunnuslugu ja see läks teistele nii peale, et nad hakkasid ka proovima. Kui kõik olid lõpuks kohal, oli aeg minna rongile ning kui olime tagasi Liege’s, läksid enamus meist oma kodudesse.

Kolmapäev algas 8.30 koolis, kus me kõik kokku saime. Läksime kõik õpetajate söögisaali ja hakkasime tegema erinevaid asju. Mina, Mikk, Kadri ja osad teised veel istutasime erinevaid seemneid. Pärast seda pidime õue minema ning seal rohima. Markos ja teised tegid käsitööd ning meisterdasid erinevatest asjadest midagi ägedat. Lõunal sai kool läbi ning oli vaba pärastlõuna, mille käigus osad koju ning osad linna peale läksid. Mina ja Markos läksime teistega koos linna. Algul oli tohutu seadus, sest pidime osade võõrustajaid ootama, kes olid tunnis. Lõpuks olid kõik koos ning me läksime kesklinna sööma. Peale söömist läksin mina pere juurde ja Markos teistega koos vanasse mahajäetud majja pildistama ja aega veetma.

Neljapäev algas hommikul koolis, kus me taas kõik kogunesime. Kui kõik kohal olid, läksime bussi ja sõitsime linnast välja eelajaloomuusiumi. Algul oli aega ja saime saalis paari väljapanekut vaadata, siis jagati meid kahte rühma: need, kes oskavad prantsuse keelt ja need, kes oskavad inglise keelt. Seega olid ühes rühmas belglased ja hispaanlased ning teises grupis eestlased, portugallased ja sakslased. Meie rühm liikus esialgu sees ning meile näidati erinevaid vanu esemeid ja kive. Kui need vaadatud said, liikusime ka meie õue. Saime endale kiivrid ja kui teine rühm välja oli tulnud läksime koos oma grupiga kaevandusse. Nägime kaevanduses nahkhiiri, stalagmiite ja stalaktiite. Meile räägiti ka kuidas see kõik seal tekkis. Seal käidud käisime vaatamas vana talumaja, kus me natuke istusime ja aega veetsime.

Peale seda läksime ühte majakesse, kus meile õpetati kuidas kivist nuge teha. See oli algul rasse, sest tuli leida õige koht, et saada piisavalt hea nuga. Edasi oli söögipaus, kus igaüks sõi kodust kaasa antud toite, meie muidugi ostsime sealt veel friikaid ka. Pausi ajal osad meist mängisid kaarte. See oli omamoodi kogemus, sest olime eri rahvustest, kahjuks sai paus liiga ruttu otsa ja viimaks võitjat ei selgunud. Peale söömist läks meie grupp teise majakesse ning seal juba õpetati kuidas teha tuld. Algul oli raskusi sellega, kuidas on õige puhuda ja hoida neid asju, kuid hiljem saime kõik hakkama.

Reede algas koolis, kus kogunesime, et minna avastama Belgia kõige kõrgemat tippu ja käia rabamatkal. Enne minekut läksime ja võtsime osadele kummikud ning siis sõitsime kohta, kus ootasid meid juba kaks giidi. Meid jaotati uuesti gruppidesse. Läksime rabateele jalutama. Meie giid oli hästi tore: ta rääkis meile palju lugusi näiteks, et rabas need, mis meie jaoks on Pokud on nende juttudes surnud inimeste juuksed. Peale matka oli meil söögipaus ning osa meist kasutas võimalust pildistada linde ja hiiri. Paus läbi, läksime oma rühmaga vaatama näitust ning vaatasime lühifilmi, mis oli kahjuks saksa keeles ning me ei saanud midagi aru. Sellega lõppes meie päev seal. Tagasiteel tegime ka väikese peatuse, et vaadata nende kõrgeimat tippu, mis polnud eriline vaatepilt. Kooli jõudnud, oli meil vaba aeg ning läksime linna peale. Enamus läks veel viimaseid oste tegema, et oma peredele midagi tuua. Kell seitse saime taas koolis kokku ja pidasime koos ühe ilusa õhtu, kus sai süüa ja niisama vestelda. Päris kurb oli sealt ära minna.

Laupäeva hommikul viidi meid rongijaama, sest oli aeg liikuda tagasi Eestisse. Jätsime peredega hüvasti ning asusime rongiga teele Brüsseli lennujaama. Lend oli vahepeatusega Varssavis, kuhu lendasime kaks tundi. Varssavist toimus juba lend Tallinna, kuhu jõudsime Eesti aja järgi natuke enne kuute. Lennujaamas ootasid meid juba meie pered.

Reis oli meile kõigile väga kogemusterohke ja ka lõbus. Me tahaks sinna väga tagasi ning igatseme sealseid inimesi. See kõik seal sai nii omaks ja sealsetest vahvlitest ei saa rääkidagi.

Tekst: Kethe Marleen Tölp.

Fotod: Kaupo Oja

Erasmus+ projekti raames Plastrex Europe OÜ külastus

Plastrex tehase külastus. Foto: Kaupo Oja

31. jaanuaril toimus Erasmus+ projektiga seotud õpilaste ja õpetajate õppekäik Mäosse, eesmärgiga külastada Plastrex Europe OÜ tehast. Sooviks oli teada saada, millisel viisil taaskasutatakse meil Eestis plastpakendeid.

Ettevõttes näidati uudistajatele, kuidas tehas sorteerib ja töötleb kodumajapidamises tekkivat segaolmeplastikpakendit. Ja seda kogu tootmisprotsessi ulatuses algusest lõpuni. Meeldiv oli tõdeda, et meie igapäevastest olmejäätmetest on võimalik toota tõeliselt innovaatilist ja ilmastikukindlat ehitusmaterjali, mis peab vastu aastaid ning leiab kasutust väga erinevate toodete näol.

Pärast ettevõtte külastust ning muljete vahetamist peeti õpilaste ja õpetajatega koos nõu tegevuskava osas, kuidas võtta sel kevadel vastu Erasmus+ projekti koostööpartnereid välismaalt.

Tekst: Veronica Kosenkranius
Kaupo Oja fotod
Mikk Jõgisoo fotod

 

Erasmus+ reis Saksamaale


15.-22.oktoobrini viibisid Kohila Gümnaasiumi 11.A klassi tüdrukud Alina Aronia, Kristelle
Hermann, Maris Mäesalu, Birgit Visnap ja õpetaja Tatjana Kõuts Erasmus+ rahvusvahelise
projekti “Igapäevane keskkonnaõpe rohelisema tuleviku nimel” raames Saksamaal, Bonni
linnas. Saksamaal oldi nädal aega koos Hispaania, Belgia ja Portugali õpilaste ja
õpetajatega.

Vahva reis algas kell 5.00, mil saime kõik Tallinna Lennujaamas kokku, et siis üheskoos
minna 7.00 väljuva lennuki peale. Lendasime kaks tundi, kuni jõudsime Müncheni
lennujaama, kus toimus ümberistumine, et edasi lennata meie sihtpunkti – Bonni.
Lennujaamas ootasid meid meie pered, kelle juures Saksamaal viibides elasime. Birgitile oli
vastu tuldud vastu lausa suure sildiga. Esimene päev möödus uue pere seltsis, saime
nendega tuttavaks ja seadsime end oma uues kodus sisse.

Teine päev möödus koolis. Koolipäev algas kell 8.00. Seal saime tuttavaks teiste riikide
õpilastega ja esitlesime oma riigi ja kooli kohta tehtud esitlust. Samuti saime kuulata teiste
riikide esitlusi ja teada huvitavaid fakte nende kohta. Alguses oli väike närv sees, sest kõik
oli siiski nii tundmatu, lõpuks aga hakkas jutt jooksma ja mida rohkem suhtlesime teiste
riikide õpilastega, seda kindlamana ennast tundsime. Päeva teisel poolel tegime grupitööd,
mis toimus kooli ümbruses ja hiljem kooli arvutiklassis. Grupitöö eesmärgiks oli uurida enda
soovi järgi valitud taime ja seda kirjeldada ning kindlasti aitas see kaasa ka meie
omavahelisele suhtlusele. Samal päeval näitas kohalik õpetaja kooli aeda, kus leidus
mitmesuguseid taimi, näiteks olid seal porgandid ja piparmünt.

Kolmandal päeval toimus ekskursioon kalafarmi, kus meile räägiti, kuidas seal kalu
loendatakse, mõõdetakse ja märgistatakse. Hiljem oli võimalus minna iseseisvat Kölni, kuhu
me ka loomulikult läksime. Kölnis külastasime šokolaadimuuseumi, kus saime näha, kuidas
tehakse šokolaadi ning seda ka maitsta. Lisaks selle nägime tohutut Kölni katedraali, mis on
üks kõrgemaid maailmas.

Neljas päev möödus Eifeli rahvuspargis. Sealne aeg möödus lõbusalt, sest giid oli lisanud
oma programmi huvitavaid mänge. Ilm oli eriti päikesepaisteline ja sobilik matkamiseks ning
saime teada, et selles rahvuspargis leidub erinevaid looma- ja linnuliike. Ise me kahjuks
ühtegi looma ega lindu ei näinud, kuid sellegipoolest oli päev väga tore.

Viiendal päeval külastasime Bonni botaanikaaeda, kus meile räägiti natuke taimedest. Seal
nägime ka maailma kõige suuremat lille. Peale botaanikaaia külastamist suundusime
Alexander Koenigi muuseumisse, kus saime giidi tulekuni iseseisvalt ringi vaadata. Giid
rääkis esmalt muuseumi ajaloost ning hiljem ootas meid ees praktiline töö. Õhtul oli ühine
õhtusöök – viimane õhtu, kus saime koos olla.

Viimane ekskursioonipäev oli reede, kui käisime oja ääres. Seal pidime paarilisega veest
välja sõeluma algseid ja putukate vastseid. Hiljem pidi need liikide kaupa ära sorteerima ja
väikese esitluse tegema. Ilm oli vihmane ja jalad said natuke märjaks, kuid tore oli
sellegipoolest. Päeva lõpus toimusid hüvastijätud, kuna see oli viimane kord, kui nägime
oma reisikaaslasi. Meeleolu muutus nukraks ja mõnedel tüdrukutel tuli isegi pisar silma, sest
koos veedetud aeg oli imetore ja lootsime, et kunagi tulevikus kohtume veel.

Kuna lend tagasi toimus alles pühapäeval, oli laupäeval vaba aeg. Kõik külastasid oma
peredega erinevaid kohti: käidi Reini jõe ääres, metsas jalutamas ning isegi Drachenburgi
lossi juures, mis asub väikese mäe otsas. Lend tagasi koju toimus pühapäeva hommikul kell
6.50. Meel oli kurb ja perega hüvasti jätta oli raske, sest nädalaga jõudsime saada nii
lähedaseks ning oli tunne nagu oleks täitsa oma pere. Nagu Saksamaale lennates, toimus
ka tagasiteel ümberistumine Münchenis ja juba keskpäevaks olimegi Eestis.

Kogu projekt oli imetore, sest saime teada nii palju uusi fakte ja teadmisi, näha kauneid kohti
ning tutvuda ja suhelda erinevate inimestega, õppida tundma teisi kultuure ja rahvuseid.
Samuti oli huvitav kogemus elada teises riigis ja teises perekonnas, sest saime jällegi
tutvuda teistsuguste tavade ja traditsioonidega. See reis jääb meile väga kauaks meelde ja
arvame, et igaüks, kellel peaks tekkima selline võimalus minna nädalaks teise perre, peaks
seda kasutama.

Alina Aronia, Kristelle Hermann

Erasmus+ projekti reis Portugali

Kevadisel vaheajal sõitsid neli Kohila Gümnaasiumi õpilast: Mirell Vinnal, Kromel Kruusmann, Kärt Kristina Jürissaar ja Laurette Kristin Erasmus+ projekti raames Portugali, Bragancasse. Projekti eesmärk lühidalt on propageerida keskkonnahoidu noorte seas ning jagada teadmisi keskkonna valdkonnast. Lisaks sellele arendada Euroopa riikide vahelist koostööd. Projekti liikmesriikideks on Portugal, Hispaania, Belgia, Saksamaa ja Eesti. Portugalis kohtusid liikmesriikide õpilased ja nende õpetajad.

18012798_1508899089142993_1497486026_o (1).jpg
 Alustasime sõitu Portugali 19. märtsi varahommikul. Lendasime sinna ühe  vahemaandumisega Münchenis. Jõudnud Portosse, hankisime endale rendiautod, et mugavalt liikuda. Otsustasime Porto linnas ringi vaadata ja tutvuda kohalike vaatamisväärsustega. Käisime Douro jõe ääres promenaadil ja lasime kohalikus söögikohas endale lõunasöögi valmistada sealsetele traditsioonidele kohaselt. Peale seda asusimegi teele, ees ootas meid üle 200 km mägist kiirteed. Õhtul jõudsime Bragancasse, kus kooli juures kohtusime oma kasuperedega. Enne kohtumist olime kasuperede suhtes pisut skeptilised, kuid juba tuttavaks saades mõistsime, et meie muretsemine oli asjata. Kasupered olid väga külalislahked, võtsid meid kohe kui oma pere liiget. Kõige enam pani meid hämmastama, et sealsetes kodudes käiakse toas välisjalanõudes ja traditsioon on hilisõhtul perega koos õhtusööki nautida.

 Esimesel päeval tutvusime kooliga. Selles koolis õpivad 7.-12. klass, umbes 1200 õpilast. Kuna koolimaja on mõni aasta tagasi renoveeritud, olid õppeklassid ja laborid modernsed. Koolis tutvusime teiste riikide õpilastega,  presentatsioonide kaudu ka nende kodukoolidega . Edasi liikusime Braganca linna ekskursioonile ratastel rongiga. Käisime vaatamas linnavalitsuse hoonet, mis asus ökolinnakus ja mille katusel kasvas muru ning oli palju päikesepaneele. Samuti kasutati taimede kastmiseks kogutud vihmavett. Hiljem külastasime ka Braganca lossi, sealt avanes imeilus vaade linnale. Õhtul käisime paljude Erasmus+ noortega väljas söömas.

 Teisel päeval oli Maailma Puude ja metsa päev, seega istutasime kooli aias maitsetaimi ja puid. Istutamise ajal selgus, et eestlased olid ainsad, kes olid varem istutamisega tegelenud. Üllatav oli ka see, et puid istutati kõplaga. Peale lõunat sõitsime Castrelose kalafarmi, kus kasvatati forelle. Meile räägiti vee ökosüsteemist, forellide tähtsusest seoses pärlikarpidega, kalade kudemisest, näidati erinevas vanuses maimusid ning oli  ka võimalus toita kalu söödaga. Kalafarmi juurest korjasime samblikke ja istutasime mõned puud.

18052070_1508898992476336_516096710_o.jpg

 Kolmandat päeva alustasime koolis keemia laboris, kus uurisime vee omadusi. Hiljem suundusime bioloogia laborisse, kus vaatlesime mikroskoobi all samblikke, mille olime eelmisel päeval korjanud.  Kuna eelmisel päeval sai koolihoovi istutatud palju maitsetaimi, oli vaja nende juurde teha tutvustavad sildid. Siltide koostamisel kasutasime liitreaalsust. Lühidalt öeldes on tegemist lahendusega, mis võimaldab osalejatel virtuaalset ja reaalset keskkonda omavahel kombineerida. Selleks kasutasime Aurasma äppi, tegime lühitutvustuse taimest- ladinakeelne nimi, peamised kasutusalad ja kasulikud toimed.

17546651_1874166716195859_4275097789237383880_o.jpg

Peale tegevuste lõppu suhtlesime teiste noortega ja õppisime portugali keelt ning õpetasime neile meie emakeelt. Kuna sel päeval oli Laurette sünnipäev, teadsime, et talle tehakse üllatuspidu. Kui õige aeg kätte jõudis, olime oodatud kooli puhvetisse- seal ootas Laurettet paarkümmend inimest ja pidulikult kaetud sünnipäevalaud. Laual oli mitmeid torte, hämmingut tekitas fakt, et tortide sisemus koosnes täielikult saiast. Nad lihtsalt armastavad saia. Portugallastel on isegi ütlus, et kui näed tagurpidi saia ja põlevas majas last, pead kõige pealt saia ümber keerama, alles seejärel võid last päästma minna. Peo korraldasid Laurette kasupere, mitmed kooli õpetajad ja õpilased koos kooli direktrissiga. Laulsime üheskoos sünnipäeva laulu, peolt ei puudunud ka õnnepisarad. Sünnipäeva laps kuhjati üle kingitustega.

Neljanda päeva hommikul istusime bussile, et sõita Miranda do Dourosse. Mirandas külastasime hüdroelektrijaama, käisime maa-alustes käikudes ning nägime turbiinide tööd. Peale lõunasööki kohalikus koolis suundusime kruiisile Douro jõele, mis on piiriks Hispaania ja Portugali vahel. Nägime imeilusaid kaljusid ning kohti, kus pesitsesid haruldased linnud. Peale tegevusrohket päeva saime minna koju enda Portugali perede juurde. Kärdi kasupere otsustas tol õhtul teha õhtusöögi, kuhu olid kutsutud ka mõned teised Erasmus+ noored koos kasuperedega. Laud oli jällegi rikkalikult kaetud – oli olemas eelroog, pearoog ja seitse erinevat magustoitu. Siit ka teadmine, et portugallastel on väga olulisel kohal söömine, seda tehakse igal ajal, igas kohas. Seal öeldakse, et kui õhtusöögilt lahkutakse ilma soovita oksendada, on see solvang. Õhtu lõppes jällegi ühes baaris, kuhu Kärt ja tema kasuõde hilinesid tervelt 2 ja pool tundi. Sealsetel elanikel on kombeks igale poole hilineda, see loob stressivabama ühiskonna ning seda ei panda seal pahaks. 
Viiendat ehk viimast päeva alustasime Braganca linna teaduskeskuses, kus tutvustati siidiusside elu ja seda, kuidas me siidi saame . Kuna teaduskeskus paiknes kahes hoones, liikusime edasi teise majja, et uurida kohalikku jõge- selle vee reostust ja jõe ümbrust. Tegevuste lõppedes võeti koolimajas kokku sealne projektinädal. Saime sertifikaadi projektis osalemise kohta ning väikese meene. Peale lõpetamist oli  vaba pärastlõuna, et olla veel oma peredega ja pakkida kohvrid. Õhtul toimus koolis tänuõhtusöök, ka seal oli laud lookas. Pakuti mitmeid erinevaid Portugali rahvusroogi, õhtusöögilt ei puudunud ka saiast tort, mille peal projekti liikmesriikide lipud, juhuse tõttu oli Eesti lipp sattunud tordile valet pidi. Õhtusöögile järgnes  pidu kohalikus baaris. Bragancast pidime lahkuma keskööl, et jõuda varahommikuks Portosse lennukile. Lahkumine oli raske, soov jääda aga suur. Hüvastijätt ei möödunud pisarateta kellegi jaoks. Ees oli jällegi pikk teekond, kuna päev hakkas vara ja lennukile jõudmiseni me magada ei saanud, jäime kõik lennukis koheselt magama.

 Reisilt tulime tugevate emotsioonidega- selle lühikese ajaga saime tohutult palju uusi tutvusi ja kogemusi, samuti ka keelepraktikat. Tutvusime lähedamalt sealse kultuuri ja inimestega ning see riik jäi meile väga südamesse. Soov tagasi minna on suur ja meid ootavad väga tagasi ka meie uued sõbrad ja kasupered, kes on lahkesti nõus öömaja pakkuma. Meie Portugali reisi tegi nii imeliseks just seltskond, kellega sinna kokku sattusime- eriti õpetaja Veronica ja tema abikaasa Erik, samuti ka meie toredad Laurette ja Kromel. Erasmus+ projekt jätkub ning järgmine kohtumine on Saksamaal juba selle aasta oktoobris. Loodame, et need õnnelikud, kes Bonni minna saavad, naudivad oma reisi sama palju kui meie seda tegime.

18052175_1508899085809660_1223114322_o.jpg

Rohelisem tulevik – Erasmus+ projektiga Hispaanias

20.-26. novembrini viibisid Kohila Gümnaasiumi 4 õpilast: Kärolin Havakats (10.a), Birke Vahesaar (9.c), Kevin Kristofer Laanmets (8.a) ja Dabiel Leonardo Rodgers (7.b) Hispaanias, Malagas, Erasmus+ projektiga Rohelisem tulevik (Greener future). Projekti eesmärk oli tutvuda Hispaania keskkonnahoiuga. Hispaanias said kokku ning veetsid nädala koos Eesti, Hispaania, Portugali, Saksamaa ning Belgia õpilased ja õpetajad.

Eesti, Hispaania, Portugali, Saksamaa ning Belgia õpilased ja õpetajad

Juba Hispaania lennujaamas võeti meid vastu väga soojalt. Oli tunda, et meid oodatakse. Iga laps sai omale “uue pere”, kelle pereliige oldi nädal aega. Pered olid sõbralikud, abivalmid, hoolivad ja hoolitsevad.

Kuna kõigepealt tutvustati meile koolimaja, siis siin jäid meile silma põnevad erinevused meie kooliga: koolimaja oli ümbritsetud trellidega, trellid olid ka koolimaja sees olevate akende ja uste ees, garderoobe ei olnud (ega polegi väga vaja, kui väljas on pidevalt üpris soe), WC-s ei olnud paberit, paberit tuli küsida infoletist, söödi sisehoovis, sest söökla oli väga väike, pisike ruum. Nende koolis õpib 1200 õpilast ning kohati tundus, et ruumi liikumiseks ei ole. Silma jäid aga väga toredad õpetajad. Õpilased olid avatud ning julged, astusid lihtsalt ligi, naeratasid ning tegid tutvust.

Ekskursiooni päevi oli kokku 5. Esimesel päeval oli meil vihmane Malaga tuur bussiga, teisel päeval käisime Rondas, kus me orienteerusime halvasti koostatud kaardi järgi, kolmandal päeval käisime Antequeras vaatamas maa-aluseid Dolmeneid, mida kunagi kasutati matmispaikadena, neljandal päeval külastasime Almeria päikesefarmi, mis oli kõrbes ning viiendal päeval käisime reoveepuhastusjaamas Ja Guadalhorce jõe suudmes asuvas väikses rahvuspargis.

Malaga rahvuspark (The Guadalhorce River Estuary Natural Area)
See nädal aega möödus väga kiiresti ning ennekõike jäävad seda meenutama meie uued sõbrad, uued emotsioonid. Loodame väga, et järgmised neli õpilast, kes lähevad märtsis Portugali, tulevad samuti tagasi tugevate emotsioonide ja uute tutvustega.

Jääme väga ootama 2018. aasta maikuud, kui programmi jooksul tuttavaks saanud uued sõbrad tulevad Eestisse, meie kooli ja meie peredesse. Loodame, et nad jäävad siin rahule nagu meie jäime Hispaanias.

Kärolin Havakats
Kohila Gümnaasiumi 10.a klassi õpilane