Kuna aastal 2020 on Kohilas kaks olulist sündmust koos, Kohila kooli algus ja Tartu rahu, oli vaja ühendada need tervikuks, seetõttu oli vaja nuputamist ja koostööd, kuidas seda teha? Valisime ajarännaku läbiviimise, kuid tegime seda omamoodi.
Ajarännaku idee võimaldab õpilasel paremini sisse elada mingi ajaloolise sündmuse olustikku, mõttemaailma, võimaldab siduda tervikuks erinevad faktid, mis muidu ei pruugi tekitada tervikut. Toimub nagu ajaloo sisse minemise protsess. Ajaloolised seigad saavad omamoodi elu sisse ja suurendavad õpilaste empaatiat, kaasatundmise võimet ja ka austust inimeste vastu, kes on olnud osakeseks meie ajaloost.
Tegime ajarännakut Kohila moodi, see tähendab lavastasime Kohila ajalugu ja sidusime selle ajas rändamisega. Eesmärk oli väärikalt jõuda aastasse 1920, Tartu rahu aega. Tervikuks sidusime kõik laste ajastutruude mängudega ja ajaloolise videoga.
Seega oli ajarännaku esimeses pildis situatsioon, kuidas lapsed vajasid kooli, kuid kooli ei olnud, teises pildis palus vallatalitaja Kohila mõisahärralt Luederilt luba kasutada mõisatöölise tuba, et alustada koolitööd. Kolmas pilt algas aastaga 1871, kui tuli teade, et Urgemäel saab kohe valmis päris oma koolimaja. Seejärel rändasime taas ajas 50 aastat ja jõudsime aastasse 1920, kus Urge koolimajas arutati selle üle, et koolimaja on vana ja kitsas ning loodeti samal aastal Tohisoo mõisa rekvireerimisele ja kooli käsutusse andmisele.
Vaatame, mida ajarändurid ise asjast arvasid?
Kuna paljudel oli ajarännak loov- või projektitöö, oli vaja rohkem osaleda kogu protsessis kui olla lihtsalt näitleja. Õpilaste koostöövõimekus paranes, sest koos tegutsesid 8., 10. ja 11. klassi õpilased.
Marta, Kea, Enrico, Mihkli ja Danieli sõnul oli vahva ajarännakule eelnev protsess, sundimatu õhkkond proovides, väike situatsioonikoomika ja võimalus ise osaleda lavastusprotsessis oma ettepanekutega. Roometi sõnul andis asjale laiema vaate ka see, et tuli teha arvutusi, kui palju midagi maksab, pidada päevikut ja täita erinevaid dokumente.
Õpilased, kellel oli eelnevalt olnud kartused esinemistega, said hirmust üle, sest üksteisele jagati pidevalt positiivset ja abistavat tagasisidet ning lõplikuks esinemiseks ei olnud kellelgi eriti “närvi sees” – nii arvasid Lisete, Ott, Georg, Deivid ja Enrico.
Mis tegi aga ajarännaku kõige nauditavamaks oli, et iga osavõtja võttis tegevust kogu südame ja hingega. Mõeldi end täpselt sellesse aastasse ja eluollu, ehk prooviti pealtvaatajatele jätta mulje, et neid ümbritsebki tolle aja elu.
Esinemise järgselt olid emotsioonid vaid positiivsed. Igaühel oli jagada midagi, mis oli jagamist väärt. Tekkis lausa mulje, et ajalooliste teemade õppetöö võiks toimuda aeg-ajalt läbi näidendite. Saades tagasisidet põhikooli õpilastelt, kes olid publikuks, siis omandasid õpilased tarkused ja teadmised mitu korda efektiivsemalt. Tekkis tervikpilt nii kooli algusaastatest, videofilmi kaudu (Heigo ja Karl-Marten) Vabadussõjast ja Tartu rahule eelnenud ajast.
Suurepärase terviku lõid ka koolilaste mängud erinevate piltide vahel ja ajastule sobiv muusika.
Tuleb välja, et õpilastele õpitu paremaks meeldejäämiseks on vaja rohkem faktidele juurde emotsioone – just nagu ajarännak seda tegi. Võib isegi öelda, et niimoodi suureneb huvi ajalooliste teemade kohta laiemalt, tekivad seosed oma kodukandi ajaloo ja Euroopa ajaloo vahel ning protsess tõstab motivatsiooni õppida kodukandi koolis.
Täname kõiki, kes aitasid ajarännaku õnnestumisele kaasa- Vaimar Ilumets, Jarek Riska, Marcus Hein, Maiko Abih, Eerik Laanmets, Lili Kesa, Kermo Kalda, Marliis Ojala, Margit Välk-Ader, Inga Otsa, Urve Hinn, Talvi Ainsar, Virve Õunapuu, kostüümilaenutus Nööp, MTÜ Punane Päike, MTÜ Kohila Turvakeskus, Õnne Rõõmus, Maidu Rõõmus, Priidu Rõõmus, Vaiko Eplik, Tago Holsting ja Ivar Aus. Meie suurim toetaja oli Kohila Gümnaasium. Aitäh!
Artikkel valmis koostöös ajarännakul osalejatega: Georg Ader, Deivid Dorch, Mihkel Juhkam, Kea Kristiin Laanmets, Lisete Liiker, Marta Malva, Ott Kaarel Ojala, Enrico Pent, Karl-Marten Ranik, Daniel Leonardo Rodgers, Roomet Tulk, Heigo Soidla, õpetajad Nele Aus ja Ene Holsting.
Fotogalerii Ajarännak: Kohila kool 150 (03.02.2020) – Kaupo Oja
Videosalvestus ajarännakust – kaamera Kermo Kalda, montaaž Karl-Marten Ranik
Kohila Gümnaasium osales „Kooli toitlustamise tunnustamine Rapla maakonnas“ välishindamise protsessis, et vaadata koos kooliperega üle toitlustusvaldkond, kaardistada tugevused, parendusvaldkonnad ning saada professionaalide hinnangut ja konsultatsiooni toitlustusvaldkonnas. Pilootprojekti läbiviimiseks lõime töörühma, kuhu kuulusid õpilasesinduse esindaja, toitlustusjuht, õppealajuhataja, kokanduse õpetaja ja direktor. Koostöös koostati aruanne ja esitati projekti koordinaatoritele. Kogu protsess oli koolile väga kasulik. Näiteks saime teada, et meie kooli toitlustusjuht on viienda kategooria kokk, õpilased sooviksid menüüd näha juba eesruumis, mikrolaineahi avalikuks kasutuseks oleks vajalik, külmal ajal võiks olla õpilastel saada kuum taimetee. Koolis on lapsed teinud sotsiaalreklaame koolitoidust, kooli toit on tervislik, kasutatakse väga kvaliteetseid tooraineid, eelistatakse võimalusel Eestis toodetud toitu ning toitlustusvaldkond on keskkonnahoidlikkust toetav-sorteeritakse liigiti, võimaldatakse õpilastel ise portsioneerida jmt. Samas selgus, et toitlustusvaldkonnas töötavaid töötajaid võiks enam tunnustada, köögis peaks tegama laienduse, et saaks valmistada veel mitmekesisemat menüüd – üks suur küpsetusahi oleks veel vajalik ning palju muud kasulikku.
