Kevadisel vaheajal sõitsid neli Kohila Gümnaasiumi õpilast: Mirell Vinnal, Kromel Kruusmann, Kärt Kristina Jürissaar ja Laurette Kristin Erasmus+ projekti raames Portugali, Bragancasse. Projekti eesmärk lühidalt on propageerida keskkonnahoidu noorte seas ning jagada teadmisi keskkonna valdkonnast. Lisaks sellele arendada Euroopa riikide vahelist koostööd. Projekti liikmesriikideks on Portugal, Hispaania, Belgia, Saksamaa ja Eesti. Portugalis kohtusid liikmesriikide õpilased ja nende õpetajad.
Alustasime sõitu Portugali 19. märtsi varahommikul. Lendasime sinna ühe vahemaandumisega Münchenis. Jõudnud Portosse, hankisime endale rendiautod, et mugavalt liikuda. Otsustasime Porto linnas ringi vaadata ja tutvuda kohalike vaatamisväärsustega. Käisime Douro jõe ääres promenaadil ja lasime kohalikus söögikohas endale lõunasöögi valmistada sealsetele traditsioonidele kohaselt. Peale seda asusimegi teele, ees ootas meid üle 200 km mägist kiirteed. Õhtul jõudsime Bragancasse, kus kooli juures kohtusime oma kasuperedega. Enne kohtumist olime kasuperede suhtes pisut skeptilised, kuid juba tuttavaks saades mõistsime, et meie muretsemine oli asjata. Kasupered olid väga külalislahked, võtsid meid kohe kui oma pere liiget. Kõige enam pani meid hämmastama, et sealsetes kodudes käiakse toas välisjalanõudes ja traditsioon on hilisõhtul perega koos õhtusööki nautida.
Esimesel päeval tutvusime kooliga. Selles koolis õpivad 7.-12. klass, umbes 1200 õpilast. Kuna koolimaja on mõni aasta tagasi renoveeritud, olid õppeklassid ja laborid modernsed. Koolis tutvusime teiste riikide õpilastega, presentatsioonide kaudu ka nende kodukoolidega . Edasi liikusime Braganca linna ekskursioonile ratastel rongiga. Käisime vaatamas linnavalitsuse hoonet, mis asus ökolinnakus ja mille katusel kasvas muru ning oli palju päikesepaneele. Samuti kasutati taimede kastmiseks kogutud vihmavett. Hiljem külastasime ka Braganca lossi, sealt avanes imeilus vaade linnale. Õhtul käisime paljude Erasmus+ noortega väljas söömas.
Teisel päeval oli Maailma Puude ja metsa päev, seega istutasime kooli aias maitsetaimi ja puid. Istutamise ajal selgus, et eestlased olid ainsad, kes olid varem istutamisega tegelenud. Üllatav oli ka see, et puid istutati kõplaga. Peale lõunat sõitsime Castrelose kalafarmi, kus kasvatati forelle. Meile räägiti vee ökosüsteemist, forellide tähtsusest seoses pärlikarpidega, kalade kudemisest, näidati erinevas vanuses maimusid ning oli ka võimalus toita kalu söödaga. Kalafarmi juurest korjasime samblikke ja istutasime mõned puud.
Kolmandat päeva alustasime koolis keemia laboris, kus uurisime vee omadusi. Hiljem suundusime bioloogia laborisse, kus vaatlesime mikroskoobi all samblikke, mille olime eelmisel päeval korjanud. Kuna eelmisel päeval sai koolihoovi istutatud palju maitsetaimi, oli vaja nende juurde teha tutvustavad sildid. Siltide koostamisel kasutasime liitreaalsust. Lühidalt öeldes on tegemist lahendusega, mis võimaldab osalejatel virtuaalset ja reaalset keskkonda omavahel kombineerida. Selleks kasutasime Aurasma äppi, tegime lühitutvustuse taimest- ladinakeelne nimi, peamised kasutusalad ja kasulikud toimed.
Peale tegevuste lõppu suhtlesime teiste noortega ja õppisime portugali keelt ning õpetasime neile meie emakeelt. Kuna sel päeval oli Laurette sünnipäev, teadsime, et talle tehakse üllatuspidu. Kui õige aeg kätte jõudis, olime oodatud kooli puhvetisse- seal ootas Laurettet paarkümmend inimest ja pidulikult kaetud sünnipäevalaud. Laual oli mitmeid torte, hämmingut tekitas fakt, et tortide sisemus koosnes täielikult saiast. Nad lihtsalt armastavad saia. Portugallastel on isegi ütlus, et kui näed tagurpidi saia ja põlevas majas last, pead kõige pealt saia ümber keerama, alles seejärel võid last päästma minna. Peo korraldasid Laurette kasupere, mitmed kooli õpetajad ja õpilased koos kooli direktrissiga. Laulsime üheskoos sünnipäeva laulu, peolt ei puudunud ka õnnepisarad. Sünnipäeva laps kuhjati üle kingitustega.
Neljanda päeva hommikul istusime bussile, et sõita Miranda do Dourosse. Mirandas külastasime hüdroelektrijaama, käisime maa-alustes käikudes ning nägime turbiinide tööd. Peale lõunasööki kohalikus koolis suundusime kruiisile Douro jõele, mis on piiriks Hispaania ja Portugali vahel. Nägime imeilusaid kaljusid ning kohti, kus pesitsesid haruldased linnud. Peale tegevusrohket päeva saime minna koju enda Portugali perede juurde. Kärdi kasupere otsustas tol õhtul teha õhtusöögi, kuhu olid kutsutud ka mõned teised Erasmus+ noored koos kasuperedega. Laud oli jällegi rikkalikult kaetud – oli olemas eelroog, pearoog ja seitse erinevat magustoitu. Siit ka teadmine, et portugallastel on väga olulisel kohal söömine, seda tehakse igal ajal, igas kohas. Seal öeldakse, et kui õhtusöögilt lahkutakse ilma soovita oksendada, on see solvang. Õhtu lõppes jällegi ühes baaris, kuhu Kärt ja tema kasuõde hilinesid tervelt 2 ja pool tundi. Sealsetel elanikel on kombeks igale poole hilineda, see loob stressivabama ühiskonna ning seda ei panda seal pahaks.
Viiendat ehk viimast päeva alustasime Braganca linna teaduskeskuses, kus tutvustati siidiusside elu ja seda, kuidas me siidi saame . Kuna teaduskeskus paiknes kahes hoones, liikusime edasi teise majja, et uurida kohalikku jõge- selle vee reostust ja jõe ümbrust. Tegevuste lõppedes võeti koolimajas kokku sealne projektinädal. Saime sertifikaadi projektis osalemise kohta ning väikese meene. Peale lõpetamist oli vaba pärastlõuna, et olla veel oma peredega ja pakkida kohvrid. Õhtul toimus koolis tänuõhtusöök, ka seal oli laud lookas. Pakuti mitmeid erinevaid Portugali rahvusroogi, õhtusöögilt ei puudunud ka saiast tort, mille peal projekti liikmesriikide lipud, juhuse tõttu oli Eesti lipp sattunud tordile valet pidi. Õhtusöögile järgnes pidu kohalikus baaris. Bragancast pidime lahkuma keskööl, et jõuda varahommikuks Portosse lennukile. Lahkumine oli raske, soov jääda aga suur. Hüvastijätt ei möödunud pisarateta kellegi jaoks. Ees oli jällegi pikk teekond, kuna päev hakkas vara ja lennukile jõudmiseni me magada ei saanud, jäime kõik lennukis koheselt magama.
Reisilt tulime tugevate emotsioonidega- selle lühikese ajaga saime tohutult palju uusi tutvusi ja kogemusi, samuti ka keelepraktikat. Tutvusime lähedamalt sealse kultuuri ja inimestega ning see riik jäi meile väga südamesse. Soov tagasi minna on suur ja meid ootavad väga tagasi ka meie uued sõbrad ja kasupered, kes on lahkesti nõus öömaja pakkuma. Meie Portugali reisi tegi nii imeliseks just seltskond, kellega sinna kokku sattusime- eriti õpetaja Veronica ja tema abikaasa Erik, samuti ka meie toredad Laurette ja Kromel. Erasmus+ projekt jätkub ning järgmine kohtumine on Saksamaal juba selle aasta oktoobris. Loodame, et need õnnelikud, kes Bonni minna saavad, naudivad oma reisi sama palju kui meie seda tegime.
